Hea ment

Küllap kõigel mis on nähtav, on ka oma nähtamatu varjupool. Rauno Võsaste toob nähtavale 2000. aastate politseitöö varjupoole. Mis saab veel intrigeerivam olla !? Ja pealkirigi kutsub lugema, sest olgem ausad, sõnal "ment" ei ole rahvasuus alati parimat tähendust ning kokkupanduna "hea" ja "ment", tõotab põnev 😊  Mis ei tähenda muidugi seda, et politsei ei tee head tööd. Rauno Võsastele on see esimene ilukirjanduslik raamat.

Sündmustik raamatus viib meid Tartusse politsei töömaile. Narkokuritegude talitluse juht Raul Jarin saab ootamatult kriminaalsüüdistuse. Oletatavasti kõrvaldas ta informaatorile mõeldud raha. Tegelikkuses käib aga politseiliinides äge võimuvõitlus ja teatud ebasoovitavad isikud on vaja kõrvaldada. On valida, kas vabadus või põhimõtted, s.t elada määritud nimega vabaduses või saada õigeks mõistetud ja siis olla vaba.

Juhtusin nägema „Ringvaadet“, kus Andres Anvelt rääkis ka pisut sellest raamatust. Tema sõnul on see segu tõest ja väljamõeldisest,  igale tegelasele võivad teadjad ka reaalse nime ja näo juurde panna. Politseiliinides olevate intriigidega ma üldiselt kursis ei ole, kuid lugedes oli tunne küll selline, et see ongi tõestisündinud lugu, sest lugu on konkreetne, ilma pealtnäha ilukirjanduslike liialdusteta, selline ühtlaselt sirgjooneline, konkreetne lähenemine sündmustele. Nii et raamat on dokumentaalselt põnev, aimu saab paljudest kinnipidamisega seotud protsessidest ja mõistetest, sh politsei släng, vangla släng. Seega hästi informatiivne raamat.  Mulle meeldis, et küll väga väheste sõnadega, aga siiski, on kirjeldatud Rauli siseheitlusi: kas ma hakkan muutuma selliseks nagu päris vangid; kuidas ma võin rõõmu tunda sellisest pisiasjast (rõõmu mõiste on vanglas teine); kas mu naine ootab mind; kas võiks siiski valet vanduda. Igatahes, minu poolehoid on koguaeg nimitegelase poolel ning ei tekkinud kahtlustki, et tema võiks süüdlane olla.

Kui sellel lool veidigi tõepõhja all oli, siis oleksid lood ühes ametkonnas hapud küll. Võimumängud on julmad mängud. Kuid autor kinnitab ajalehele „Vooremaa“ antud intervjuus, et tegemist on väljamõeldisega.  Ei saa ju olla meie armsas väikeses riigis sellist korruptsiooni pesa. Või saab? Väike internetiotsing annab teada, et autor on politseitöö taustaga ning olnud ka ise kahtlusalune. Küllap siis on kogemused kirjutamisel abiks olnud. Seda ehedust on tunda.

Mulle meeldis see raamat, oli parasjagu põnevalt tempokas, sest tahaks ju teada, mis selle süüdimõistmisega lõpuks saab. Lõpplahenduse on autor loonud sellise, et meeleldi loeksin järge.

Muidugi on sellised elu ootamatud keerdkäigud hirmutavad. Kujutan ette seda pettumust ja lootusetust olukorras, kus sa teed hingega oma tööd ning keegi teine näeb sinu innuga tehtud töös vaid ärapanemise võimalust...

Kirjastus: Varrak

263 lk