Serafima ja Bogdan

„Serafima ja Bogdan“ oli lugemisplaanis juba suvel, kuid läks nii, et öökapil ta seisis, kergitas kõrgeks lugemistootavate raamatute hunniku ning valvas oma aega – ei tõmmanud see raamatu algus lugemishoogu üles. Siiski jonn on jumalast loodud ja kui on ikka mitmekordselt auhinnatud raamat (Eesti Kirjanike Liidu 2017 romaanivõistluse võitja; Virumaa ja Kultuurkapitali kirjandusauhinnad), siis selles peab ju midagi olema. Vahur Afanasjevi sulest on ilmunud luulekogusid ja jutustusi, kuid „Serafima ja Bogdan“ on esimene saagalikult põhjapanev romaan.

Sündmustik raamatus viib Peipsi äärde, Sibulateele vanausuliste küladesse.  Varnja, Kasepää, Sofia, Kolkja, Mustvee kandsid kunagi teistsuguseid nimesid, au sees olid traditsioonid ja kindel kombestik. Saabunud nõukogude kord hakkas aga neid traditsioone ja kombeid murdma ning lootis katta ka vanausuliste külad ühesuguse kommunismitekiga. Sündmustik raamatus hõlmab ajavahemikku teise maailmasõja lõpust kuni Nõukogude korra kokkuvarisemiseni. Keskseid tegelasi on palju ja üheskoos moodustavad nad värvika isemoodi seltskonna. Sellest seltskonnast tõusevad esile kaksikud Serafima ja Bogdan, esimene neist on abielus n.ö vaenlasega ning teine on anonüümne teadjamees, mõlemal mõlgub meeles vaid kättemaks -kättemaks, mis on jõudnud olla nii unistus, lootus kui ka kohtustus lk 497. -

Minu jaoks seostus raamat ka õige pisut „Tõde ja õigusega“, ilmselt just ajastutruuduse ja külaelupildikeste loomise pärast. Kuigi „Tõde ja õigus“ tundus kurnava töö ja vaeva nägemise kujutamise tõttu süngem. Käesolevas raamatus on rohkem minnalaskmise, paratamatuse, kuid ka vihkamise ja kättemaksu meeleolusid. Küllap kättemakski tuleneb tõe ja õiguse olemasolu veendumusest. Muidugi ei pane imestama see, et sellisel jõupoliitilisel ajal, mil inimese elunatuke püsib vaid päästikule vajutamise otsusel, jääb kättemaksusoov elu ainsaks ideeliseks ülesandeks.

„Serafima ja Bogdan“ ei ole kerge ja kiire lugemine.  Algus oli raske, sest palju mitteharjumuspäraseid nimesid (Apollinarija, Olimp, Feofan, Kiprian jt) ja mitmed tegevusliinid nõuavad teravat tähelepanu. Raamatu autor on sündmustiku nii komponeerinud, et iga põnevam osa saab maha jahutatud veidi rahulikuma osaga, milleks on kindlasti vanausuliste elu-olu kirjeldused, ajaloo lahti kirjutamine.

Imelik on öelda, et mulle see raamat meeldis, sest kellele meeldiks vägivald, varastamine, lodevus, intsest, liiderdamine, naise-laste peksmine jne. Nimetatud tegevusi siin raamatus oli ohtralt.  Jääb mulje nagu üks külaelu koosnekski peaasjalikult hullumeelsusest, allakäigust ja langusest. Lisaks on siin vähe selliseid tegelasi, kellele omistaks nimetuse „hea tegelane“. See, kes peaks loogika järgi hea olema, ei ole seda. Kuid sellegipoolest meeldis mulle see raamat. Kõik see usutemaatika, need paigad ja ka inimsuhted olid köitvad. Väikesed argielu idüllid ja ajastutruudus väärivad kõnetamist. Lisaks keedusuhkru retsept, mille panen siinkohal kirja: Vee ja piimaga suhkur pannakse 1 h hästi vaiksele tulele, kuni see tihedaks keeb lk 208. Väga sisu- ja faktitihe raamat hoiab meeled ja mõtted ka mõnda aega pärast raamatu lõppu selle juures.

Sibulateel olen käinud elus vaid korra. Kahju, et see oli mõned aastad tagasi, küllap oleks mõnda teeotsa, palvemaja, kirikut või kaldaäärt vaadanud teise, raamatu kujutluspildi pilguga. Aga järgmiseks korraks on mul see pilk olemas ;)

Kõnele vaid siis, kui see on parem kui vaikus lk 300

Nagu tühjal jäisel väljal seisab inimene esialgu, kui tema üle ei valitse enam vanemad ega taevaväed. Ta peab katma ennast tarkuse õhukese võõbaga, kiht kihi haaval kasvatama vammuse, õppima enesekindlust ja leidma kaaslased – nõnda saab ta tõeliselt tugevaks lk 489

.

Kirjastus: Vemsa

556 lk