Taevast pudeneb asju

Tõmmet selle raamatu poole on isegi raske seletada, küllap pealkiri ja igatsev-valusa tunde jättev annotatsioon ajendasid haarama. „Taevast pudeneb asju“ on Selja Ahava teine romaan, millele on omistatud ka mitmed auhinnad (sh Euroopa Liidu kirjandusauhind).

Lotovõit, jääkamaga pihta saamine, välgutabamus – kui suur on tõenäosus, et see sind elu jooksul tabab? Asjad aga juhtuvad ootamatult, tulevad nagu laviinina selga ja sellele eelnev elu ei ole enam kunagi endine.  Ei saa just öelda, et lotovõidul ja välgutabamusel oleks ühesugune mõju, kuid šokeerivad on kindlasti mõlemad. Mõnikord jäädakse napilt mõnest juhtumisest puutumata ja näib et oled olnud jumala soosik, või siiski mitte, sest mõned neist on ka sellised, millest on kahju ilma jääda. Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada. Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud lk 124

Selles raamatus on neli peatükki. Esimene neist on jutustatud läbi lapsesilmade. Nagu välk selgest taevast kukkus emale jääkamakas pähe. Terve pere elu ei ole enam endine - isa on šokis ja õnnetu lapsuke peab hoidma lotovõitjast tädi poole. Kuid ka tädi saab šoki, sest kaks võitu võib olla „liiga palju“….

Iga järgnevat peatükki lugedes tundusid need esialgu esimesest peatükist täiesti eemalseisvad olevat, kuid igal lool on selline nüanss, mis teeb kokku ikkagi ühe terviku.  

„Taevast pudeneb asju“ on väga omapärase stiili ja vaatenurgaga filosoofiline raamat. Eriti jääb meelde just esimene peatükk, mis on miksitud muinasjutu ja krimilooga (Poirot), sest lapse mõtlemine seguneb fantaasia, mälestuste ja soovunelmatega, teisalt on kõik realistlik. Selline tunnetamise raamat, milles on omajagu novellilikkust, kuid mis ei jookse sugugi traditsiooniliste sündmuste radadel. Kuid kui hakkaks ümber jutustama, siis saaks sellest ka ühe konkreetse sirgjoonelise loo. Siiski võtab mõistukõnena loo kokku juba raamatu esilehel väljatoodud Aristotelese mõtteterad Algus on selline, mis ise pole tingimata millegi tagajärg, ent mille tagajärjel sünnib loomulikul teel teine asi. Keskosa on selline, mis järgneb millelegi eelnenule ja millele seejärel miski järgneb. Lõpp seevastu järgneb millelegi kas paratamatult või üldiselt ja sellele ei järgne miski muu.

Küllap selle minu udujutu peale võib nüüd tunduda, et väga segane raamat, siis tegelikult see nii ole – tegemist on hästi ladusalt loetava detailiderohke raamatuga, mida seedid lihtsalt natuke kauem.

On asju, mis ei lähe aja jooksul ära. Need ei tuhmu, ei lähe leebemaks ega muutu mälestusteks. Need on ikka sama kõvad ja suured, need seisavad nagu sammas inimese kõhus ja rinnas ning kumisevas siis seal. Need võivad ununeda, aga kui need meelde tulevad, on need alati nagu nüüdsama ja alati sama suured, justkui juhtuksid need just praegu lk 47

Kirjastus: Post Factum

220 lk