Minu Hiiumaa

Minu lugemised kulgevad idast läände: Peipsiveerel veetsin aega üsna mitu nädalat, Hiiumaal vaid paar õhtut. Päris elus olen Hiiumaal käinud kaks korda, mõlemal korral tantsujalga keerutamas. Kuna sellest on nüüd aastaid möödas ja ega me toona väga palju saareelu ja –olu ei näinud ka, siis „Minu Hiiumaa“ tundus mälu värskendamiseks ja saare hingeelu tundmaõppimiseks üsna hea valik. Seda enam, et raamatu autor Mae Lender on blogi kaudu tuttav kirjanikunimi ja tema sulest ilmunud „MinuTaani“ mulle meeldis.

„Minu Hiiumaa“ on kirja pandud hiidlaseks saanud naise silme läbi ja on igati muhe lugemine. Kui mõni peatükk näiski esialgu Soomest mitte Saarest, s.t vaat et saaresse mitte puutuv, siis peatüki lõpus saab selgeks, et puutub ikka vägagi ja Soomet ei ole siin sugugi. Raamat jutustab enamasti saare tunnetamisest ja lihtsalt elulistest tähelepanekustest. Selle kõige kirjeldamiseks on vaja natuke naabrimemmesid, sutsuke külapoodi, kohvikutepäevi, linde, lilli ja kadakaid, praame….. See tunnetamine kulgeb koos aastaaegade vaheldumisega, nii et helgemate ja kergemate lugude sekka mahub õige väike tibake nukrust ka. Kuid üldiselt need toredad lookesed on nagu Mamma-lood, samavõrd muhedalt lustlikud.  (Mamma-lugusid vaatasin ja naersin mandril). Kuid eks sellestki raamatust leiaks neile analoogseid lustakaid lugusid juurde, sest saarte nalja (mis alati nali ei näigi, kuid naerma ajab ikka), on selles raamatus palju.

Väga tore pingevaba lugemine!

Hiiumaale tahaks veel kord minna!

Kirjastus: Petrone Print

240 lk