Valge Bim mustkõrv

Minust on läinud millegipärast mööda paljud omal ajal väga populaarsed raamatud. Näiteks ei olnud ma lugenud Gavriil Trojepolski jutustust „Valge Bim mustkõrv“. Nüüd aga jäi see koltunud lehtede ja ilma korraliku kaaneümbriseta raamat mulle näppu ning mõtlesin: annan sellele raamatule veel ühe võimaluse loetud saada.😉 Seda enam, et ka Andrus Kivirähk mainis 13. septembri OP-i saates, et ega raamat ei ole nagu juurekraam või puuvili, mida sa pead minema turult värskelt ostma. Vabalt kõlbab ka kümme või 100 aastat tagasi ilmunud raamatut lugeda.

Ivan Ivanõtš võttis endale üksinduse peletamiseks setteri-tõugu koera. Koer ei sobitunud kehtestatud tõustandardite järgi tüüpiliste setterite hulka, sest valge värvus ja must kõrv, kuid Ivan Ivanõtši see ei heidutanud, tema vajas vaid sõpra. Isiksuse kahestumine on pikaajalisel üksiolekul mingil määral paratamatu. Juba muistsest ajast on inimest selle käest päästnud koer lk 38. Kindlakäeliste õpetuste saatel kasvas Bimist kena kuulekas koer. Kõik oli hästi kuni Ivan Ivanovitši sõjaajal haavata saamise tagajärjed viisid peremehe haiglasse. Bim hakkab oma peremeest igatsema ja otsima. Sellel otsimisteekonnal kohtab ta igasuguseid inimesi.

Millegipärast toovad just loomalood inimeses härdama poole välja. Minuga on küll nii. Kui olen lugenud krimkat, kus surevad inimesed, ei ole lugedes nii kahju, kui kurba loomalugu lugedes. Võib-olla on põhjus selles, et kui ei ole just toiduahelaga tegemist, teevad  loomale kurja enamasti inimesed. „Valge Bim mustkõrv“ jutustab koera (kes on parimaid looduse ja kannatliku inimese loodud olendeid lk 36) truudusest, inimeste eripalgelisusest ja on väga kurb lugu.

Sellest üdini ajastutruust loost on olemas ka film, kuid seegi on mul nägemata. Muidugi kangastub ka lugedes silme-ees ehtne nõukogude film, kus on  raudtee, vatijoped, see hoomamatu tühjus ja Nõukogude kodaniku manitsemine: kak tak možno. Lisaks sellele nõukaaegsusele, on selles loos ka täiesti adekvaatne mure loodushoiu pärast, mure lindude ja loomade pärast. Kui palju küttida: kas tappa linde-loomi kasutult, vaid hasardi, lõbu, mingi kampaania pärast või vaid toidulauale? Päästke hall vares – lindude maailma satiirik! lk 39.  Kes peaks vastutama kemikaalide liigse kasutamise eest? Isegi toonaseid absurdseid korraldusi kirjeldatakse ning võib imeks panna, kuidas tsensuur selle avaldamist ei takistanud.

Autor pöördub ka lugeja poole: kallis lugeja, ära süüdista žanride segamise pärast, sest elu ise on segu: hea ja kuri, õnn ja õnnetus, naer ja kurbus, tõde ja vale elavad kõrvuti, ja nad on nii lähestikku, et vahel on raske üht teisest eraldada. Mulle oleks halvem, kui sa minu juures märkaksid pooltõtt. See sarnaneb pooleldi täidetud vaadiga. Ja vahet pooltühja ja pooltäis vaadi vahel pole mõtet tõestama hakata. […] kui kirjutada ainult õnnest, siis lakkavad inimesed nägemast õnnetuid ja lõpuks ei märkagi enam neid; kui kirjutada ainult tõsisest ja kaunist, siis inimesed lakkavad naermast inetu üle lk 89

Härduspisarad on pühitud ning oma truu kutsu kallistatud. Mõtlen siin, et mis tingib küll selle, et üks osa inimestest armastab koeri, teine vihkab: peab neid nakkusohtlikeks, kurjusekehastuseks, roojasteks olevusteks?

Kirjastus: Eesti Raamat/ 1975

173 lk