Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge.
Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.
Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on
kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher
on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust.
Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond
Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe
noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.
Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat
ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu
jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma
lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa
– ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on
väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need
läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt. Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma
volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades
ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige
hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused. Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska
isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et
õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.
Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii
see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu
jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa
mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased.
Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud
on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged
raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust
tuua lk 696
Kirjastus: Sinisukk, 2018
696 lk
No comments:
Post a Comment