Vanade koerte tarkus

Elli H. Radingeri hundiraamat meeldis mulle väga, seega andunud koerainimesena sai loogilise sammuna loetud ka tema koeraraamat.

Proua Elli kirjutab oma koertest ja neist koertest, kellega on elutee vaid põgusalt kokku viinud. Oma koerteks peab ta kahte koera, neist Lady on juba koertetaevasse läinud, eakas Shira veel rõõmustab perenaist. See, kuidas ta kirjeldab oma päevi koertega, on tõeliselt armas ja pühendumust täis. Koer on täieõiguslik pere liige ning tema olemasoluga tuleb arvestada iga sekund oma elust. Seega tarkuseteri siit raamatust pudeneb üsna palju, see tarkus on selline üldine elutarkus, mida saavad edasi anda vaid juba elunäinud ja –kogenud ning see puudutab suhtlemist, suhtumist, pühendumist.

Koerad on aga väga kiinduvad olendid, nende armastus on isetu ja piiritu. Kindalasti ei sea koer mitte mingeid tingimusi peremehele. Mulle tundub, et igasugu helluse, hoolitsemise, läheduse vajaduse rahuldab koer väga hästi, sest armastus on armastus, kas see armastus kiirgab vastu inimeselt või loomalt, vist ei olegi nii väga suur vahe.  

Raamatus on palju imearmsaid koerte fotosid ning proua Elli mõte jookseb väga ladusalt, mõttekäigud on elulised ning pisut ka hinge kriipivad. Olgem ausad, vanadusel on tahes-tahtmata teatav nukrusepitser juures.

Mulle meeldis see lugemine väga! See on täpselt sedasorti raamat, mille võid avada ükskõik milliselt leheküljelt ja lihtsalt lugeda ilma pead vaevamata, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Kusjuures proua Elli sõnul õpetava koerad meile seda sama: pole vaja pead vaevata olnud ja eesootava aja pärast. 

Vanad koerad õpetavad meile, et elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid jumalik saladus, mis tuleb teada saada. Nad näitavad, et mitte ainult nemad pole meie koerad, vaid meie oleme ka nende inimesed.

Meie vanad koerad teavad õnne saladust: anna mulle kont ja ma olen õnnelik – anna mulle koht oma südames ja sina oled õnnelik lk 293

Kirjastus: Tänapäev, 2019. Sarjast „Looduse lood“

293 lk