Pariis 6.41

Seekord sattus näppu mittemidagiütleva välimuse ja pealkirjaga raamat „Pariis 6.41“, autor Jean-Philippe Blondel. Raamat on piisavalt õhuke selleks, et suvises tõtlemises hetkes paus teha ja seda kiiret aega pisut lugemisega leevendada.

Cecile istub Troyes´st 6.41 väljuva Pariisi rongile. Ta külastas oma vanemaid ja nüüd on aeg koju tagasi pöörduda. Rong on rahvast pungil, vaid Cecile kõrval on vaba koht. Selle vaba koha hõivab Philippe Leduc. 27 aastat tagasi olid Cecile ja Philippe lühikest aega armastajad. Sunnitud lähedus elustab mälestused. Mees on endine hurmur, kellega aeg ei ole armuliselt ümber käinud. Naine on endine hall hiireke, kes on ajas ainult paremaks läinud. Näiliselt mõlemad vaikivad, kuid tegelikult voolavad nende peades elavad pildid olnust ning vähehaaval selgub, mis neid kokku ja lahku viis.

Omamoodi raamat on see Pariis 6.41, tunnetest ja tundmustest tulvil, seega parajalt psühholoogiline. Millised olid peresidemed ja emotsioonid vanematega suheldes, milline olid läbisaamine iseendaga, millised eelarvamused kollitasid. Igatahes mõtteainet tekitab üsna mitme kandi pealt ning selge on see, et iga kohtumine, kokkupuude teise inimesega, jätab oma jälje.  See lugu hakkas väga hästi elama – mees, naine, vaikus, vaid rongi rattad ragisevad. Samuti on siin päris palju elulisi ja hästisõnastatud mõtteid, mis on nii õiged, ausad.

Tuleb aeg, kus me oleme  kiilutud ükskõiksete laste ja jonnakate vanemate vahele lk 8

Ühel päeval näitas ta mulle oma teismeea fotosid. Ajast, mil teda nimetati pallikeseks või notsuks. Tema surus hambaid kokku, kui mina vahtisin piltidel vormitut lihamassi ja üritasin leida neilt jooni, milliseks ta hiljem kujunes. Ta sosistas, et nad, pallike ja notsu, on endiselt alles. Ta võitles nendega iga päev, ometi piisas, kui ta kaotas valvsuse, kui keegi tüükas teda metroos, kui tal kulus natuke liiga kaua aega, et rahakotist krediitkaart välja võtta, ning pallike ja notsu olid jälle tagasi lk 75

Mulle meeldis!

Kirjastus: Eesti Raamat, 2017

160 lk