Olen mõelnud, et aitab sõja-teemaliste
raamatute lugemisest, sest loetud on mul neid erinevate vaatenurkade alt päris
palju. Seekord jäi silma pealtnäha jällegi
midagi teistsugust ja huvi oligi äratatud. Sakslane Lutz Dettmann kirjutab
aja-, sõja- ja armastusloo, mille põhi tegevus leidis aset Eestimaal. Raamatu autor on estofiil, kelle armastus
Eesti vastu sai alguse juba 1974. aastal.
Baltisakslane Christoph
Scheerenberg jätab oma ajakirjanikust naabrile päranduseks päeviku ja märkmed.
Päeviku sissekanded ja teave leitud paberitelt juhivad mehe 1938. aastasse, mil
noor Christoph sõidab Saksamaalt Tallinna oma lapsepõlveradadele. Juhus viib ta
ka Hiiumaale. Sellest külaskäigust saab alguse ilus armastuslugu. Kena rahusuvi
lõppeb Christophi kodumaale naasmisega, et kord õpetatud arstina oma kallima
juurde naasta. Maailmas on aga
keerulised ajad ning sõda tõmbab armastajate plaanidele mitmekordsed kriipsud peale.
Sõjakeerises satub mees küll Eestimaale, kuid rindeoludes on kokkussaamise
võimalused pea olematud.
Raamatu esimene pool on
romantiline armastuslugu, mida toetavad kenad looduse kirjeldused. Võib olla ehk
liigagi sentimentaalne ja pisut venitatud, kuid siis tuleb sõda ja igasugu romantika
ning sentimentaalsus on kadunud. Saabub rusuv võitlus, ja see võitlus ei olegi
vaid otsene vaenlase jahtimine, vaid see võitlus on ka iseendaga. Eestmaal sündinud sakslasel tuleb lõpuks pooli
valida. Ja kui valida on paljude vahel: kommunistid, fašistid, metsavennad,
vaba-lääs, siis kõige selle valiku keskele tahaks kusagile paigutada ka
armastuse. Dilemma missugune – kellega ja kuhu jääda, kui on veel võimalik ise
valida?! Minu jaoks on põdrakanep lill;
kellel olekski õigust otsustada, mis on umbrohi ja mis mitte? Lk 464
Meie maad ja rahvast
kirjeldatakse selles loos väga ilusates toonides, oleme malbed, rahulikud,
külalislahked, tõe ja õigluse eest väljas. Vaid mõni tilk tõrva rikub seda
meepotti. Kuigi, isegi kunagistel sõpradel, kes võitlesid nüüd vaenlaste
ridades, on esile toodud inimlikumad jooned.
Taas kord väga haarav raamat,
milles on ootamatud pöörded ja piisvalt palju põnevust. Mina lugesin ta läbi „kahe
jutiga“.
Raamatul on ka järg "Ja meie kohal vaid sinine taevas", mis on Anu edasise saatuse lugu. Panin sellegi oma lugemiste listi.
No comments:
Post a Comment