Vanapoiss

Mis toimub vanapoisi peas? J Andrus Kasemaa on selle teema ette võtnud. Raamatu tagakaas defineerib vanapoissi nii: vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma. Vanapoisi süda on julge, karmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik. Tegemist on geiromaaniga, seega teema on aktuaalne nüüd ja praegu. Aeg-ajalt kerkib endiselt homo-teema üles ja katsu siis sotti saada kõigi nende vihkamiste ja vastaste ning pooldajate arvamistest.  

Raamatu vanapoisile ei näi meeldivat miski. Või vähemalt  ei meeldi talle naised, geid (mis sellest, et ta ise on gei), meie riik, Eesti president, lapsed, kehad, linn, maakohad, inimesed… Talle meeldib magada võidunud linade vahel ning enda järelt mitte koristada, talle meeldivad raamatud ja raamatukogud, tema lemmikväljend on „kole“. Seega on meeldivad asju hiiglama vähe ning tal on peaaegu kõigest ükskõik. Siiski on sellel näilisel minnalaskjal unistus ka, ja see unistus viiks teda elama üksikule soosaarele, kus on võimalik eraklikkus ja elu käiks looduse rütmis.

Kuigi pealtnäha on vanapoiss paras pohhuist, koorub siit siiski tundlik natuur, kellel on probleeme oma sisemise minaga, rahulolemisega selle maailmaga, mida tema tajub, tema olemisega. Loo kestel avanevad ka põhjused, miks vanapoiss on selline nagu ta just on. Muidugi tundub taoline elamine-olemine nagu iseenda igapäevane vägistamine, kuid kas iseendale on võimalik vastu hakata?! Alati vist ei saa.  Miks ta gei on? Ka sellele küsimusele muidugi vastust ei ole. Ega talle endalegi ei meeldinud ta ise.

Eks see „Vanapoiss“ paras ülevõlli lugu ole, mida tuleb ka pisukese huumoriga võtta. Usun, et küllap on igas tutvusringkonnas oma vanapoiss, kelle kappi sa tahaksid mingil hetkel just mõistmise mõttes piiluda. Pärast selle raamatu lugemist mulle tundub, et oma vanapoisi kapi võib rahule jätta, Andrus Kasemaa on seda teinud ka teiste vanapoiste eest.

Igatahes, mulle meeldis see raamat: see rütm ja mõte, ka need mõtete kordused ja lihtlausete rohkus, pisuke robustsus, samas ka lüürilisus, ning tegelikult sümpatiseeris mulle vanapoisski.

Kui rumal võib inimene olla. Karta seda maailma, karta teisi inimesi, teiste arvamusi. Venemaad. Lk 46

Kui saaks elada tänapäevas nagu vanasti ja vanasti elada nagu tänapäeval. Miksida kaasaega ja vanaaega. Teha enda aeg. Elada selles. Elada enda moodi ja enda tahte järgi. Lk 98

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

108 lk