Wednesday, August 7, 2019

Betoonhingede aegu



Raamatu valikul imponeerib väga sageli pealkiri. „Betoonhingede aegu“ kõlab nukrameelselt ja pisut poeetiliselt, seega kutsuvalt. Raamat tugineb salapärase autori S. M. Rattiste samanimelisele näidendile, mis märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel. S.M. Rattiste on  pseudonüüm.

“Betoonhingede aegu” on Kalevipoegade lugu või õigemini "kalevipojandusega" seotud lugu, sest välismaale tööle minejatel on ka kodumaale mahajääjad, neid puudutab see lugu samuti. Neli Eesti eri paigust ja erineva tausta ning iseloomuga meest teenivad oma leivapalakest kodumaalt eemal. Ühes ruumis elades avanevad iseloomujooned ning kodused loodki tulevad ilmsiks. Kodustega suheldakse ka (muidugi kellel on see võimalus), kuid mõnel neist jääb kodustest suhetest vist väheks, ning igas külas näib üks Skype pruut olevat. Mõni kodune seevastu hindab oma kaugel olevat lähedast vaid rahakoti täituvuse pärast. Nii need elud ja suhted on – ühesugust elumustrit ei olegi.

Kerge, „ei midagi erilist“ raamat, veereb kergelt nagu hernes põrandaprakku, sinna ta kaob ja enamasti ununeb. Kuid meil kõigil on oma tuttavad Kalevipojad, kes võib olla aeg-ajalt tuletavad meelde, et kusagile kukkus see „hernes“...

Kirjastus: Hea Tegu, 2019
138 lk

No comments:

Post a Comment