Raamatu valikul imponeerib väga sageli pealkiri. „Betoonhingede aegu“ kõlab
nukrameelselt ja pisut poeetiliselt, seega kutsuvalt. Raamat tugineb salapärase
autori S. M. Rattiste samanimelisele näidendile, mis märgiti ära
Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel. S.M. Rattiste on pseudonüüm.
“Betoonhingede aegu” on Kalevipoegade lugu või õigemini "kalevipojandusega" seotud lugu, sest välismaale tööle minejatel on ka kodumaale mahajääjad, neid
puudutab see lugu samuti. Neli Eesti eri paigust ja erineva tausta ning
iseloomuga meest teenivad oma leivapalakest kodumaalt eemal. Ühes ruumis elades
avanevad iseloomujooned ning kodused loodki tulevad ilmsiks. Kodustega
suheldakse ka (muidugi kellel on see võimalus), kuid mõnel neist jääb kodustest suhetest vist väheks, ning igas külas näib üks Skype pruut olevat. Mõni kodune
seevastu hindab oma kaugel olevat lähedast vaid rahakoti täituvuse pärast. Nii
need elud ja suhted on – ühesugust elumustrit ei olegi.
Kerge, „ei midagi erilist“ raamat, veereb kergelt nagu hernes
põrandaprakku, sinna ta kaob ja enamasti ununeb. Kuid meil kõigil on oma
tuttavad Kalevipojad, kes võib olla aeg-ajalt tuletavad meelde, et kusagile
kukkus see „hernes“...
Kirjastus: Hea Tegu, 2019
138 lk
No comments:
Post a Comment