Kojutulekud

Oma parimates unistustes istun võrkkiiges ja loen. Paraku lendab aeg suvel topeltkiirusega ja lugemiseni on raske jõuda. Siiski olen seda näpistanud muude tegemiste kõrvalt, ja kuna suvel tahaks lugeda midagi kerget ja helget, valisin Varraku ajaviitesarjast Marcia Willetti loomingu.

Sündmused raamatus viivad Cornwalli. Selles maalilises paigas elab juba eakasse ikka jõudnud Ned, kelle südame külge on jäänud  nõod Hugo ja Jamie. Elatud on neil kõigil juba üksjagu, aga mõned daamid panevad südame endiselt kiiremini tuksuma. Cornwall on armas külake, mis mõjub kutsuvalt sugulastele-sõpradele. Välja ilmuvad ka noorpõlve sümpaatiad oma saladustega, mis argipäeva elevust ja segadust külvavad. On ju tõsiasi, et ole sa kakskümmend või viiskümmend, suhtedraamad ei kao vanuse kasvades. Võib olla pisut teisenevad. Üldiselt on nii, et kes on karismaatiline noorena, selle karisma jääb püsima ka vanemana. Selle vastu on raske lihtsalt tore ja kena olemisega saada.

„Kojutulekud“ on suurte intriigide- ja vägivallavaba raamat, milles tegevus kulgeb küllalt aeglaselt. Suhted on küll kohati keerulised ja omad hirmud igal tegelasel, kuid küüsi närima need ei pane ja suurt põnevust ka ei too.  Esialgu oli üldse keeruline sotti sada, kes on kes ja mis rolli ta teiste suhtes on mänginud ja mängib. Kuid selgus saabub ikka kaugel enne raamatu lõppu. Kogu selle meeldimiste ja mittemeeldimistele kaasa elades mõtlen, et millegipärast on inimesele keeruline kõike otse ja ausalt südamelt rääkida. Pigem praetakse omas rasvas ja tuntakse hirmu reaktsiooni pärast, mis ei pruugi üldsegi halb olla.

Nii et natuke romantikat, igatsust, pettumust, lootust, minevikumeenutusi.... Ma ei saa öelda, et see raamat eriliselt minu meelelaadi liigutas või emotsioone puudutas. Kuid loetud ta sai ilma pingutamata vaid mõne õhtuga. Ja kuna suvi ja võrkkiikede aeg kestab veel, siis „Kojutulekud“, miks mitte.   

Kirjastus: Varrak

223 lk