Veriapelsin

Suvel tahaks lugeda midagi kerget, kuid haaravat ning Harriet Tyce “Veriapelsin” näis just selline olevat.

Alisonil on pealtnäha olemas kõik: tore mees, armas tütar, pinget pakkuv töö advokaadina, kuid sellegi poolest jääks nagu midagi puudu, ja selle n.ö puuduoleva kompenseerib naine alkoholi, pubide ja Patrickuga. Naisel on käsil mõrvajuhtum, milles kahtlustatava elu näib peaaegu tema elu koopiana. Vahe on vaid selles, et Madelaine koges koduvägivalda, Alison arvab, et tema elus on kõik korras. Ühe protsessi valguses avanevad ka Alisoni silmad. Kõik ei ole nii kuis näib. Ka Madelaine juhtum on sügavam.

„Veriapelsin“ on haarav psühholoogiline põnevik, kus kesksel kohal on lähisuhte vägivallaga seotud teemad. On olemas fassaad ja fassaadi tagune. Fassaadi järgi kujundame oma arvamuse ja kui siis paljastub selle ilusa inimese tõeline pale, variseb kokku kogu senine elu. Igatahes ka musterisa võib olla psühhopaat, armuke vägistaja, ärihai naisepeksja. Teise inimese pähe me ei näe ja nii võib see psühhopaat olla aastaid sinu hinges kõige kõrgemal kohal. Päris jube ju!

Mulle meeldis see raamat. Kõik peategelase kõhklused ja lubadused endale on hästi kirjeldatud ja selle lugemise jooksul jõudsin Alisoni hukka mõista, talle kaasa tunda ja lõpuks muutus arvamus temast.  Sama lugu on ka Madeleiniga. Ning muidugi oli ka apelsinil siin oma funktsioon. On küll imelik mõista, et mis inimesel küll viga on, et ta eksperimenteerib oma elu piiriga? Kummaline on see maailm!

Kirjastus: Varrak, 2019

268 lk