Palmik

„Palmik“ on Laetitia Colombani esimene romaan, mille annotatsioon on nii hästi lahti kirjutatud, et ei teki üldse küsimust, kas lugeda või mitte: loomulikult lugeda!

Raamatu sündmustik viib meid Indiasse, Sitsiiliasse, Kanadasse. Kolm naist Smita, Giulia ja Sarah elavad maailma eri paigus. Neist Smita on määratud elama India kõige madalamasse kasti, millest välja saada on pea võimatu. Südikas naine otsustab astuda vastu sissetallatud korrale. Giulia töötab pere ettevõttes, mis on sattunud pankroti äärele. Noore naise õlule satub koorem: kas uju või upu.  Sarah on eduka advokaadibüroo edukas advokaat, kes peab olema  täiuslik päevani, mil selgub, et saatusel on talle valmispandud katsumus, mis paneb ümberhindama seni kehtinud elupõhitõed. Kolm naist, kolm elu, kolm maailmajagu, millele elusaatused loovad kokkupuutepunkti.

Selles raamatus saab väikeste ampsude haaval osa kolmest erilisest loost – kui ühe naise lugu hakkab kujutluspildis elavalt elama, tuleb järgmine lugu ja viib samamoodi endaga kaasa. Tõepoolest nagu palmik, mida punud kolme patsi haaval. Samas iga loo lõppedes on kahju, et see otsa sai, sest lugemisehoog on sees ja kasvataks seda ühte haru veel ja veel. Aga uus lugu on samamoodi haarav ja ka selle lõppedes on kahju, kuid palmik on kasvatanud ühe kahara kihi juurde. Tegelikult oli ka raamatu lõppedes kahju, et see otsa lõppes. See ongi ainuke miinus, oleksin tahtnud seda palmikut punuda veel ja veel.

Mõtteainet pakub see raamat palju. Kõigepealt  India kastisüsteem, mis määrab inimese elusaatuse juba sünnihetkel. Siis perekonda juurdunud traditsioonid, mida on järgitud mitmete põlvkondade vältel ning seda muuta on ka pea sama, kui kastist välja astuda. Lisaks tänapäeva ilus-rikas-edukas inimtüüp, kes oma väärtushinnangutega oleks nagu ise mingisse kasti astunud, millest välja astuda on samuti raske. Kuigi raamatus on ju probleemid, mis esmapilgul näivad tõesti sellised, mis panevad hüüdma „miks mina“, siis sellegipoolest ei olnud see üleliia kurb raamat. Pigem paremasse homsesse vaatav, optimismi ja tahtejõudu sisendav.

Mõtlen, et meil kõigil on erinevad murekohad; raskuste eest ei ole kaitstud keegi; kuid kui oskad ja tahad märgata, siis tunneli lõpus paistab alati killuke valgust, vaja on varuda tahtekindlust, et selle valguseni jõuda. Samas õnne peab ka olema. Mõnikord võib selleks „õnneks“ olla teine inimene, kes annab oma hea sõnaga juurde uut jõudu, meelekindlust edasi tüürida.  Ning pealegi, kõik siin maailmas, selles elus on seotud: keegi murrab oksa, teine teeb sellest oskast kepi ja kolmandale on see kepp õlekõrreks paremasse homsesse. Just selline see lugu oli.

Ma ei tea, kas see oli juhus, et minu lugemislauale just see raamat sattus, kuid ma olen siiralt tänulik, et see nii oli.

Kirjastus: Varrak, 2019

198 lk