Eesti Telefilm on muidugi
nostalgia, kuid seekord ajendas mind raamatut haarama autori perekonnanimi.
Olen sündinud Piknerina ning minu vend on autori nimekaim. Nii et kui lapsena
telerist nähtud saate lõputiitrites jooksis nimi Raivo Pikner, sai alati rõõmsalt
venna poole hüüda. Nimekaimud on ka juhuslikult kohtnud, kusjuures mõlemad
kandsid ühesuguseid jopesid. Kas see oli nüüd nimemaagia, kuid igaljuhul tore
kokkusattumus 😊.
Raamat on väga tore meenutus nähtud filmidest. Raivo kirjutab lühidalt
filmimise ja filmindusega seotust, muuhulgas ka naljakatest seikadest, mis töö käigus tekkisid. Lühikesed lood on
kenasti ajalises järjestuses. Kõiki nimetatud filme ma loomulikult näinud ei
ole, või ei mäleta enam, kuid eriti hingelähedane on mulle meenutus on
dokfilmist „Vana paat“. See on lugu
rannapoistest, kes alles õpivad armastama merd ja tundma kotermanne, vanast
paadist, mis kotermanni läbi uueks saab, ja onu Eerost (Matsiranna kalapunkti
ülevaataja Eero Siivo), kes kõige selle taga seisab. Olen minagi kohtunud
onu Eeroga, istunud selles vanas paadis, näinud tema voolitud vahvaid
kotermanne ja kuulanud neid lugusid. Usun, et kõik lapsed, kes veetsid
suvevaheaaega kunagises Pärlselja pioneerilaagris teavad, kes oli onu Eero ja
mida tähendab VaPaMaRa (vana paat Matsi rannas). Kui mõned aastad tagasi
juhtusin juhuslikult seda filmi telerist nägema, olin kui teleka ette
naelutatud - filmis, kus on osalisteks minu kooliõed ja vennad, oli
äratundmisrõõm eriline. Tänaseks pole
muidugi ammu enam onu Eerot ega tema vana paati. Ega ma ei tea sedagi, mis sai
tema kotermannidest ja neist lugudest. Igataheks vääriks need kõik mäletamist. Vähemalt üleskutse selleks on tehtud. Ka
filmis osalejatest ei saanud merekarusid, kuid usun, et kõik, kes on
rannaäärsest külast pärit, ilma mereta olla ei saa.
See raamat on elust enesest hästi postiivses võtmes, on ju filmindus ja
telerist nähtu nii elu osa, et selleta ei kujuta enam elu ettegi. Mulle meeldis
aga see, et neis mälestustes ei ole kibestumust, mustamist, näpuga näitamist, ajastu
vaenamist, vaid ongi pigem rõõmsalt tõdemine, et nii oli.
Seega on tegemist raamatuga, mida on tore ikka ja jälle kätte võtta,
ülelugeda ja meenutada.
Kirjastus: Nornberg & Co
176 lk koos registritega.
No comments:
Post a Comment