Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed

Raamatuid, mis kõnelevad loodusest, olen ma seni kindlasti vähe lugenud. Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ pealkiri on aga nii ilus, pisut luuleline ja ka  uudishimu äratav, seega täidan lugemise tühimiku looduse teemas just selle raamatuga. Rein Kuresoo on bioloog, looduskirjanik, looduskaitsja, giid, esseist, kelle sulest on varemgi raamatuid looduse teemadel ilmunud.

Autor ütleb, et põhjalikult on ta tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm: Uganda, Botswana ja Sambia. Tühja juttu selles raamatus ei aeta, sissejuhatuski on vaid napp pool lehekülge ja kohe minnakse peateema ehk looduse juurde. Selles raamatus tutvustatakse Aafrika looduseseadusi lähemalt. Kuidas ja miks loomad nii käituvad nagu nad käituvad; mida elevant eestlastest arvaks; kuidas loodust maagias kasutatakse; kes kelle ära sööb; kellele jäävad parimad palad ja kes peab leppima jäänustega või jäänuste jäänustega; kes peab surema riituste heaks; mis häält elevandid öösel teevad; kas on mõistlik poetada oma näritud õunasüda taskusse keset rahvusparki jne. jne. Vastuseid erinevatele küsimustele sellest raamatust leiab. Loodus ja rahvusparkide valitsemise seadused, kõik ohud loomadele seletatakse üsna üksipulgi lahti.

Aafrika loodus on meie jaoks eksootika. Ilus on unistus kohata savannis elevanti või kaelkirjakut, lõvi või gorilla nägemisest ei ütleks samuti ära. Samas on see kõik natuke ka hirmutav, sest keegi pistab ikka kellegi nahka ning ühegi lõvi toidulauale ei tahaks kohe kuidagi sattuda. Raamatu autor väidab küll, et see oht ei ole väga suur, kui ise hulljulgelt ei talita. Samas on Aafrika nii kaugel ja ka kultuuriliselt kauge, et tõenäosus sinna minna on paljudel väike. Mina ise ei usu, et ma näiteks Botswanasse võiks sattuda.  Rein Kuresoo tõi aga vähemalt need kolm riiki lähemale kohe kindlasti. Kohati oli tunne, nagu vaataks mõnda võõramaist loodusfilmi, kus teksti loeb peale Toomas Lasmann. Just sellisena see raamat minu jaoks kokku kõlas: võõras maa ja midagi tuttavat ka.  Ladus kirjaviis ja väga palju kauneid loodus- ja loomafotosid teeb sellest raamatust väga toreda lugemise. Autorit ennast kui persooni, on selles loos üsna vähe, mõned seiklushõngulised sündmused on küll kirja pandud, kuid suuri seiklusi see reis ilmselt kaasa ei toonud. Kui nüüd mitte arvata seikluseks kogu Aafrikat ennast. Suitsupääsukesi selles loos ka otseselt ei jälitata, pigem on see igatsus ja uudishimu, et mis maa see on, kuhu need väikesed värvulised rändavad.

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2019

287 lk