Eesti kirjandusklassikale olen võlgu üsna palju, nii on lihtsalt sattunud.
Ühe väikese võla nüüd Eduard Vilde ees lunastasin. Nimelt “Mäeküla piimamees”
tuli meie koju tänu poja koolikohustusliku valiku ja nii jõudsin ka ise
raamatuni.
Tegevus raamatus on 20. saj alguse Eestimaa küla. Poissmehest mõisahärra
Kremerile hakkab meeldima sauniku naine Mari. Härra meeldimine on nii suur, et ta teeb
saunik Tõnu Prillupile ettepaneku tõsta tema elujärge, kui too härrale oma
naist laenaks. Saunik on dilemma ees: saunast tahaks välja
küll, aga kuidas naiselt nõusolek saada.
Lugu iseenesest on üsna tore, tänapäeva mõistes ka jaburalt jantlik. Lugeda
seda aga väga lihtne ei olnudki, sest üllataval kombel on selle saja aastaga
muutunud ikka väga palju, nii keelepruuk kui ka kogu elu, ellu suhtumine.
Sellepärast ma kujutan ette, et koolinoortele see lugu, mida võib isegi
väikeseks naisekupeldamise looks nimetada, vist küll üleüldse peale ei lähe ja lugemise
armastust ei süvenda.
Minul edenes see lugemine ka visalt. Hoogu selles loos ju tegelikult oli,
oma moraal muidugi ka. Aga need vanamoodsad sõnad, millede tähendus üdini selge
ei olnud ja see härra Prillupi kõhklemine ning arupidamine iseendaga (kuidas naine
härrale saadavaks teha) muutus mõne aja pärast üsna tüütuks. Aga minu uudishimu
sai rahuldatud.
Kirjastus: Eesti Raamat, 1974
152 lk
No comments:
Post a Comment