Verihurmade aed

Piret Raud on end igatpidi tõestanud väga hea lastekirjanikuna ja on saanud mitmeti tunnustatud oma loomingu eest. Tema „Verihurmade aed“ on täiskasvanuile mõeldud romaan. Seega on huvitav teada, kas jätkub lasteraamatute mängulisus, vaadete uudsus, humoorikus või on tal täiskasvanuile pakkuda midagi hoopis teistsugust.

Raamatu kesksed kujud on Renate, Ella ja Joonatan. Nad on pärit erinevatest maailmadest, kuid ühendavaks lüliks saab neile Emme (ajakiri emmedele). Juhuse tahtel satub ajakirja Emme tegus peatoimetaja Renate tänaval abistama eakat Ellat, kes oli koperdanud oma lillepotist kandamiga. Renate näeb Ellas juhust teha viimasest ajakirja kaanestaar. Värsket staari asub pildistama ajakirja fotograaf Joonatan.

Piret Raud on loonud ka seekord huvitavad tegelaskujud: Renate, kes hindab end nii kõrgelt, et kipub lämmatama enda ümberolijaid; leplik kaheksakümnekaheksa aastane Ella, kes kuhjab oma koju kodutuid lilli, et neile hoolt, armastust ja uut elu pakkuda; armuvalus fotograaf Joonatan, kelle suur armastus on talle pealtnäha andnud uue võimaluse.  Neil kõigil on end võimalik mingil viisil teostada, kuid alati ei lähe nii nagu mõeldud on, mõte võib olla üllas ja hea, aga arusaamiste erinevused, maailmanägemus ja mis kõik veel, ei lase alati neil plaanidel tõeks saada.

Lihtne ja selge lugu, milles vaadatakse üsna palju tagasi olnud ajale. Natuke ilus ja valus ka, sest need elusaatused on nagu on. Üldiselt tundub loetu põhjal, et me ei teeks sageli asju, aga me tahame näida, tahame meeldida, tahame poolehoidu võita, kasulik olla, täiuslik olla, tunnustatud saada. Lisaks on omad uskumused, talismanid, kinnisideed, mis annavad tuge käidaval rajal.

Igal kirjanikul on oma käekiri, omad väikesed nüansid, mis on ainult talle omased.  Piret Raualik vimka avaldub minu hinnangul just kõikide lillede emme,  vanadaam Ella näol, ja raamatu üheks läbivaks jooneks on valgus – valgus kui meeleolulooja, selguse tooja. Samas on selleski loos olemas tema lasteraamatulik lihtsus ja selgus.

Mulle meeldis! Kuigi et jah, lugu oleks võinud pisut pikem olla, sest need 203 lehekülge ja 41 lugu, ilmselt mahutaks ka sajale lehele ära, sest peatükid on erineva pikkusega ning algavad kõik poolelt lehelt.

Kui liiga uskuda ja endale sisendada, siis mingid esemed või taimed võivad väge anda ja väge võtta, siis teeb see su haavatavaks. Teeb sõltuvaks. Nõrgaks ja manipuleeritavaks. Kui ühel hetkel talisman kaob, on sul pind jalge alt läinud lk 176

Kirjastus: Tänapäev, 2019
203 lk