Mõnikord ma valetan

Lugemisaastat alustan väljakutsuva pealkirjaga „Mõnikord ma valetan“. Raamat on Alice Feeney debüüt. Psühholoogilised põnevikud on mulle pakkunud alati huvi, see on nagu kaks ühes: urgitseb inimhinge ja tekitab ka närvikõdi.

On aasta 2016. Amber  on väliselt koomas, ta ei näe, ei liigu, ei räägi, aga ta kuuleb, mida tema ümberolijad räägivad. Ta ei mäleta, mis teda sellisesse seisundisse viis. Pikkamööda selgineb mälu ja selgus saabub läbi kolme ajajärgu: enne, siis ja nüüd ehk teisisõnu tema päevik 1991. aastast, aeg enne avariid ja nüüd, haiglas olles.

Psühholoogiliselt väga põnev lugu, hästi liigendatud ja väga köitev. Teadatahtmise tuhin on  lugedes väga suur ja seega loed ja loed, kuni enne lõppu läheb kõik sassi ja aru enam ei saagi, kes Amber siis ise on. Nii et pinge kruvib ikka üles ja üles ning lõpuks on seni tekkinud kujutluspilt keeratud pea peale.

Mis siis veel öelda!? Ega ei saagi siin suurt rohkem midagi rääkida, tuleb ikka ise lugeda ja selleläbi kogeda. Võib vaid öelda, et kõik, ka raamatutegelased, tulevad lapsepõlvest ning et me ei pruugi olla need, kellena end väljapaista laseme.

Inimesed arvavad, et hea ja halb on vastandid, aga nad eksivad, need on ainult teineteise peegelpildid mõranenud klaasil. Lk 284

Ajalugu on peegel ning me kõik oleme üksnes vanem versioon iseendast; täiskasvanuks maskeerunud lapsed. Lk 217

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

294 lk