Talibani pojad

Afganistan on meist geograafiliselt kaugel, kuid siiski kuidagi liiga lähedal.On meiegi maa poegi lõhkunud seal oma keha ja hinge ning halvemal juhul on kodumaale saadetud vaid tinakirstud. Seega kõnetab Taavi Liiase ,,Talibani pojad,, väga. Loo ehedust tõendab asjaolu, et raamatu autor on ise olnud reaalselt kohal luureohvitserina 2012-2013.

,,Talibani pojad,, on raamat mõlema poole vaatevinklist. Ühelt poolt kõnelevad mässuliste pealikud Abdul Hadi ja Juba Guli ning teiselt poolelt Liivak ise. Valdavaks osaks on siiski Talibani võitlejate mõttemaailma, elustiili, väärtushinnangute, uskumuste esile toomine. See näis olevat hirmuvalitsus, mille ees kohmetusid ka tavalised talupojad, kelle põllud kasvatasid mooni, mis on levinu narko tooraine. Korruptsioon, pime usk, soov laiendada oma haaret, võim, raha, kannustab Talibani võitlejaid. Mis kannustab aga n.ö uskmatuid, s.t eestlasi, ameeriklasi, inglasi jt rahu eest võitlejaid, sellest raamat ei kõnele. Just seda poolt jäi raamatus minu jaoks väheks. Aga sellest jutustab kindlasti mõni teine raamat.

Talibani poegade elu kirjeldus oli väga kaasahaarav ja lõi sealsest elust ja olust väga laia pildi: perekonna traditsioonid, ema armastus, venna armastus, abielu, märterlus, meeste klannide ühtsus või reeturlikkus jne. olid kõik kõne all. Kui pealik on fanaatiline, siis nagu elu ei loeks üldse, püha sõda on olulisem. Autor ütleb eessõnas, et ta püüab väljamõeldisi rääkides tõde edasi anda. Minu arvates on tal see väga hästi õnnestunud! Samamoodi õnnestunud on kogu selle loo esitamise kontseptsioon ning ladus loo jutustamise laad. Raamat oli hästi kaasahaarav ja lugeda mõnus. Minu jaoks olid tegevus, põnevus, olustik hästi tasakaalus ning tundmatud väljendidki kenasti teksti alla ära seletatud. 

Ootan Taavi Liiaselt uusi lugusid!

Kirjastus: Hea Lugu, 2019

240 lk