Isa

Mihkel Raud ei jäta külmaks kedagi, teles figureerides ta kas meeldib või mitte, vahepealset varianti vist ei ole. Olgu selle telega kuidas on, aga kirjanike lapsena on ta kaasavaraks saanud hea analüüsi ja kirjutamise oskuse. Ilmselt ta oskaks ka  suht mitte millestki luua pika ja paeluva loo.

Raamat „Isa“ kõneleb isadusest, laste kasvatamisest ning kohati kostub nagu laste jonnihoogude, eiramiste, ära-jätmise, tõrjumise käsiraamat. See tähendab, et „Isa“ on täis loogilist elutarkust, mis on esitatud Rauale omase soravusega. Mihkel Raua raamatuid lugeda on pea sama, mis teda kuulata. On üsna hämmastav, kuidas ta voogavate lainetena läheb ühelt teemalt teisele ning see kõik on nii sujuv ja meeldiv, natuke naljakas ning eneseirooniline ka. Kui ühemehe showsid nimetatakse stand up showks, siis Mihkel Raua kirjutamise stiili nimetaks pencil showks: loed ja naerad, loed ja muigad ning samas ka kogu aeg noogutad,  jaa on küll nii, seega saab palju asjatundlikku nõu ja äratundmist.

Isaks olemisest pole midagi ilusamat. Kui ehk ainult emaks olemine. Lk 62

Ja üks tore mõttetera raamatutest [..] levinud teooria kohaselt kujundavad meid isiksusteks kaks asja. Raamatud, mida loeme. Ning inimesed, kellega kohtume. Lugeda vastsündinu ei oska, kuid raatutega tutvumist see ei takista lk 66

Kirjastus: FD Distribution, 2019

303 lk