Pärlikasvandus

Seekord sattus lugemislauale tuntud rootsi autori Liza Marklundi „Pärlikasvandus“. 

„Pärlikasvandus“ viib 90ndate algusesse, eksootilisele Vaikse ookeani atollile, Manihikile. Noor naine, Kiona elab seal oma perega ja töötab perekonna pärlifarmis peamiselt sukeldujana. Ühendused muu maailmaga on piiratud, juhuslikult kätte sattunud raamatud, ajalehed, suusõnaline informatsioon, annavad teavet elust väljaspool atolli. Senine elu muutub Kiona jaoks kardinaalselt hetkest, kui karile sõidab jaht, millel on vigastatud rootslane Erik. Kahe noore vahel ärkab armastus. Kõik näib olevat turvaline ja kaunis seni, kuni välja ilmuvad mehed Eriku eelmisest elust. Kiona ei tea enam, kes on Erik tegelikult. Nii seotakse ka Kiona ohtlikku seikluse külge, mis väljub turvaliselt Manihikilt Ameerikasse, Euroopasse, Aafrikasse.

Raamatu esimene pool on kena armastuslugu maailma veerel, keset helesinist laguuni. See on romantiline nagu kaunis unistus ja seega raamatu ilusaim osa, sest seda ilmestavad loodus, ookeani harmoonia, traditsioonid ja riitused ehk teisisõnu elu vanajumala selja taga. Sealt edasi aga algab sõna otseses mõttes peadpööritav ja intensiivne seiklus. Selle seikluse haare on väga lai ja haarab väga palju teemasid:  heategevus, pangandus, armastus, pere, traditsioonid, kurjus, raha, võim, ilmajäetus, juhused, valikud… ja loomulikult pärlitega ning sukeldumisega seonduv ja jumala osadus meie eludes.  Kuid eelkõige keerleb ikkagi kõik võimu ja armastuse ümber.

Võib olla oli kogu see lugu liiga intensiivne ja uskumatu ( tüdruk, kes on pärit täiesti eraldatud maailmast, kelle teadmised olid pärit enamasti vaid juhuslikult kätte sattunud raamatututest, näis liiga kalkuleeriv ja tark), ning ka n.ö kaldale uhutud noormees tundus väga tuttavlik, kuid see ei vähenda sugugi selle raamatu põnevust.  Lugesin raamatu lõpuosa suisa ebatraditsioonilises lugemispaigas (Pärnu Kontserdimajas) ooteaega veetes, sest lihtsalt tahad kogu aeg teada, mis järgmiseks. Lõpp oli rahutuks tegev ja kahju on ka, et nii läks. Vahepeal olid pisarate kohad samuti olemas, kuid tegevus raamatus hargnes nii suure hooga, et pisardamiseks aega ei jäägi.

Nii et „Pärlikasvandus“ pakub nii  romantikat kui närvikõdi ja samas röövib armutult aega, sest poole vinnaga seda raamatut lugeda ei saa. Kui, siis juba hooga läbi, millele liita soovitavalt pluss üks päev mõtisklemise aega selle üle, et miks küll sellised valikud ja miks ta nii valima pidi ja et sellest on tohutult kahju, ja üleüldse on tohutult kahju, et rahavõim on suurem kui mingi muu võim ja et on inimesi, kes võtavad endale jumala saatuse,võtavad endale õiguse otsustada teiste elude üle.

Kõik maailma olendid on programmeeritud iga hinna eest ellu jääma, maksku mis maksab, ja kellelgi see ei õnnestu. Mitte ühelgi, ei loomal ega taimel ega inimesel. Võitleme nagu hullud kogu oma eksistentsi aja, et me ära ei sureks, ja samas on see lootusetu. Lk 189  

Humanism väidab, et Homo sapiens on kogu ülejäänud universumist üle, et tal on  õigus kõike muud oma suva järgi ära kasutada ja rõhuda. Loomi võib terve nende elu kitsastes puurides kinni hoida, oma poegade juurest ära võtta ja seejärel tappa, sest me arvame, et meil on kogu aeg õigus süüa seda, mida me tahame. Taimedel ja loomadel looduses pole mingeid õigusi, kui inimene otsustab, et tal on vaja maad kasutada. Kõiki, kes seavad selle maailmakorra küsimärgi alla või võitlevad selle vastu, peetakse ohtlikeks või destruktiivseteks lk 351

Kirjastus: Varrak, 2020

381 lk