Ma armastasin teda

Anna Gavalda „Ma armastasin teda“ on õhuke ja mahub kenasti käekoti serva. Nii rändas see raamatuke minuga kaasa bussireisile. Anna Gavalda on meil armastatud kirjanik, kuid minul oli esmakohtumine tema loominguga.

Lugu on lühidalt nii, et minia on lahku läinud oma mehest, sest too oli leidnud teise. Äi, ehk siis mehe isa pakub enda pool tröösti ja lohutust miniale ning lapselastele. Seal asjatades, kus üks on vihane nii oma eksi kui kogu maailma peale, jutustab teine ka oma loo. Nüüd juba vana mees on samuti olnud valikute ees: kas armuke või abikaasa.  Seega armastuse küsimus on teemaks: kas armastus, armumise tunne võiks kesta igavesti või saab sellest tundest kunagi taas kohustus, argirutiin. Kui palju on meil julgust iseendale vastu astuda ja kas see astumine peaks tuginema mõistusele või tunnetele?

Ega selles raamatus ju midagi erilist ei olnud, rohkem vana mehe lugu, kes nagu lohutuseks jutustab, et hei Chloéle, olin minagi samasugune s..pea, kui minu poegki, kuid ka truudusetute elu läheb edasi ja lõpuks on kõik valikute küsimus.  Kuid siiski mulle meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Ja millegipärast on nii, et elame külgkülje kõrval, aga üksteise lugusid ei pruugi me teada saada enne, kui ei ole midagi sellist toimunud, mis otseselt mõjutab nii, et päästab keelepaelad valla.

Olin just äsja avastanud, et elu on hulga rõõmsam, kui ollakse õnnelik lk 106

Alatud inimesed on tugevad ettekäänete leiutamises lk 118

Elu, isegi kui sa seda eitad, isegi kui sa ta unarusse jätad, keeldud teda tunnistamast, on sinust tugevam. Kõigest tugevam. Inimesed on tulnud tagasi koonduslaagritest ja teinud lapsi. Mehed ja naised, keda on piinatud, kes on näinud oma lähedasi suremas ja oma kodusid põlemas, on lõpuks ikka jooksnud, et bussi peale jõuda, ilmateate kohta aramust avaldanud ja oma tütred mehele pannud. See on uskumatu, aga nii see on. Elu on kõigest tugevam lk 144

Kirjastus: Pegasus, 2007

151 lk