Vahelduseks käisin jälle raamatureisil ja reisisin Tõnu ja Viktoria Tuulase silmade läbi Karjalas.
Minu jaoks oli see väga tore reis, sest kirja ei ole pandud ainult
käisin-nägin, vaid ka killuke ajalugu lihtsas selges keeles. Üle ei ole pakutud ei faktide ega ka muuga, nii et lugemine on vaheldusrikas ja täpselt paras selleks, et tutvuda selle piirkonnaga. Raamat annab hea ülevaate Karjala olulisemates paikadest, mida võiks külastada.
Ahvatlevalt kirjutatakse sellest, mida
on neis paikades vaadata ning miks on just need paigad olulised. Igatahes kõlas
kirjutatu väga kutsuvalt küll. Lisaks on raamatule suureks boonuseks kaart,
kust sai lugemise käigus pidevalt üle vaadata, kus miski asub. Samuti tekitavad
isu sinna ise reaalselt kohale minna need suurepärased fotod, mis raamatut ilmestavad. Karjala võinuks olla jupike Soomest, kui ajalugu oleks selle paigaga paremini ümber käinud. Olgu
selle ajalooga kuida on, kuid sellest raamatust ammutatud infoga võib sinna
reisile minna küll.
Tegelikult olen ma Karjalas käinud, kunagi põrsapõlves ja isegi kaks korda. Toona tahtis seiklusjanu väljaelamist ja
õnneks me ainult ei unistanud, vaid tegime neist nii mõnegi teoks. Üks selline
n.ö teoks tegemine oli rongireis Valge mere äärde sõbranna venda vene kroonu
vaatama. Sellest reisist on mul meeles lõputu rongiga loksumine, kusjuures
millegipärast see rong seisis ühes peatuses tunde, mis muutis selle reisi
ajaliset liiga pikaks. Rongi aknast nägi küll vahelduvat maastikku, kuid oli
talv ja ega midagi erilist seega peale mõne kaljunuki silma ei hakanud. Küll
aga on meeles ehtne vene küla seal Valge mere ääres, suured lumehanged ja külma
teistsugune tajumine. Kuna vaid külakolka nägemine meie reisikihku ei
rahuldanud, tegime ühe teise reisi veel ja seda Petroskoisse, toonase nimega Petrozavotskisse.
Ega sellestki reisist midagi palju meeles ei ole, kuid raamatust tuli tuttav
ette hotell Karelia nimi, toona ma mõtlesin, et kui ilus nimi on hotellil.
Kirjastus: Varrak, 2020
174 lk
No comments:
Post a Comment