Enne näosaadet teadsin peamiselt vaid Olav Osolini nime, näosaade tõi ta rohkem
nähtavale ja esile tõusid mehe muhedus, sõnaosavus ja suurepärased
muusikaalased teadmised. Seega tema isik ning olek pakkusid huvi sedavõrd, et raamatuks
vormunud elulugu läbi lugeda.
Osolin on loonud läbi oma teatud osa eluloo kajastamise omamoodi ajaloo
raamatu. Sündides sügaval nõukaajas ei saagi ajastutruudusest üle ega ümber. Nii nagu ta räägib, nii ta kirjutab – natuke muhedalt,
huumoriga ilmestatult, samas olles asjalik, faktiteadlik ja eneseirooniline.
Neid kohti, kus naerma pahvatasin tema lustakate seikluste ja sekelduste
peale, neid oli pea igas peatükis ja igast seiklusest oskas ta luua
omamoodi toreda puändi samuti. Pulli tema elus on tõesti saanud! Mulle tundus,
et härra Osolin teadis väga täpselt, millese oma nina toppida ja millega mitte
tegeleda, kus maal on õige aeg lõpetada
ja millal ning millega alustada.
Vaatamata jutustamise laadi muhedusele ma siiski selle raamatuga päris
lõpuni ei jõudnud, õigemini kolmveerand raamatut korraliku lugemist ja
kaasaelamist, siis sai minu huvi (või kuidas seda nimetadagi) otsa, sest neid
seiklusi läks liiga paljuks. Ülejäänud veerand sai lihtsalt läbi lehitsetud ja valikuliselt ka loetud. Minu jaoks oli raamat lihtsalt liiga paks ja need
seigad, mis seiklusehõngulised olidki, neist tekkis lõpuks üledoos. Nii et
pisut lühem variant raamatust olnuks ideaalsem lugemine.
440 lk
Kirjastus: Varrak, 2020
No comments:
Post a Comment