Sügisball

 Vaatasin dokfilmi „Juured“. Selle filmi esimeses episoodis said kokku tüdruk Eestist ja poiss Tšehhist, teineteist õpiti tundma tutvudes üksteise kodumaade kirjandusega. Tüdruk luges Kundera „Olemise talumatut kergust“ ja poiss Mati Undi „Sügisballi“. See hetk filmist (nagu ka kogu film) oli ilus ja mõtlesin, et ma ei olegi „Sügisballi“ lugenud.

Mati Undi looming on mulle alati segase tunde tekitanud. Ta alustab oma looga ja siis hakkab see veerema täiesti mõistetamatus suunas, jõudes välja kusagile veelgi arusaamatusse kohta. Nii nagu mõte pähe tuleb, nii on see kirja pandud. Seda teksti on raske jälgida, kuid ometi on selles ka see miski, miks ikka ja jälle poolelioleva raamatu kätte võtad ja edasi loed. Ma ei teagi, kas see on jonn, mis nõuab aru saamist sellest, mida öelda tahetakse, või on see mõtete mäng nii ilus, et lihtsalt tahad sellest osa saada veel ja veel.  

Ega „Sügisballgi“ suur erand ei olnud. Lihtsamaks tegi selle lugemise jaotus, siin on konkreetsed tegelased, konkreetsest linnajaost. Iga tegelane omamoodi isiksus. Ka siin rändab kirjaniku mõte huvitavaid radu mööda, käies vahepeal ära ka konkreetsete teadmiste juures.  Näiteks luulest on kirjutatud nii: Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult [..] Jaan Kross oli luulet nimetanud ühiskonna enesetunnetusorganiks. Belinski rahva iseteadvuseks, vaimse elu õieks ja viljaks. jne lk 103.

Nii et ilus ja valus ning omamoodi segane on see lugu, kuid see tekst on väga lummav. Minu arvates on „Sügisball“, mis ilmus juba 1979. aastal, ajast eest, või õigemini seda sügavat nõukaaega ei tajunud mitte millegagi. Inimesed on ikka inimesed oma veidruste, nõrkuste, vaimukuste ja kõige muuga. Ja muidugi võiks see raamat riiulist alati võtta olla. Minu arvates ei olegi vaja lugeda algust, võib lugeda ka lõppu või keskpaika ja ikkagi on kuidagi eriliselt tore.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1979

183 lk