Sosinamees

Vahelduseks lugesin krimkat. Sosinamees, autor Alex North, tundus põnev ja kui usaldada kaaneinfot, mis ütleb, et raamat on  kümnendi parim krimiromaan, siis võiks ju loota närvikõdi.

Pärast oma armastatud naise surma otsustab Tom teha elus kannapöörde ja alustada uut elu teises linnas. Seda enam, et ta tunneb end väikese Jake isana suht läbikukkunud. Nii et uues keskkonnas loodab Tom luua ka suurema läheduse pojaga. Kolitakse väikelinna tontliku olemisega majja. Linn varjab aga sünget saladust, pea kakskümmend aastat tagasi mõrvas siin sosinamees viis poissi. Tookord tabati roimar, aga viimane laip jäigi leidmata. Kui nüüd kaob samuti väike poiss, on linn taas tagajalgadele aetud. Sosinad jõuavad ka Jake akna taha...

Uks kui jääb sul pisut lahti,

sosin kostub salamahti.

Üksi välja mängima

kui jääd, ei koju jõua sa.

Akna ees kui pole riivi,

keegi vastu klaasi kriibib.

Kui oled üksi, nukrus sees,

sind üles otsib Sosinamees.

Need sosinad olid tõesti judinaid tekitavad ja raamat ise nii hirmus õudsalt põnev, et hoiab väga hästi ohjes. Lugesin läbi ühe jutiga ja lubatud närvikõdi töötas täiega. Mulle meeldis, kuidas see lugu kokku seatud oli. Lisaks roimari äraarvamisele ja närvekõditavale tegevusele on selles loos ainest ka peresidemete ja lapsepõlvetraumade üle juurdlemiseks. Ja kuigi lugedes tekib lootus ja võib ette arvata, et küllap see lõpplahendus on Tomile ja Jakele õnnelik, siis oli see ikkagi üks kurb lugu. Ka siis kurb, kui jätta välja kõik tapmised.

Kirjastus: Pegasus, 2020

394 lk