Hingede öö

Meie juured on pärit ühest kandist ja kulutanud oleme sama kooli uksi, seega olid mul olemas isegi väikesed süümepiinad, et ma ühegi tema raamatuni ei olnud jõudnud. Karl Ristikivi on see kirjanik ja minu valikuks sai lõpuks ometi „Hingede öö“, mis on omamoodi autobiograafiline romaan.

Tegevuspaik viib 20. sajandi keskpaiga Rootsi ja sündmustik toimub ühe vana-aasta öö kestel. Kogu lugu toimub ühes veidras majas, kuhu autor astub sisse suht juhuslikult, soovides veeta seda ööd anonüümselt ja üksildust tundmata. Maja on täis imelikke ruume ja tegelasi. Igas toas vestleb ta sealviibijatega, ja sündmused tubades on ka kõik erinevad. Ühes toas on kadunuke, teises pruut, kolmandas kino jne. Iga tegelasega saab ta jutule ja need vestlused on sügavalt filosoofilised. Kõneldakse elust ja surmast, lootusest ja vihast, tunnetest ja usust, põgenemisest ja vabadusest…

Müstikat täis raamat oli see minu jaoks. Väga palju segast ja arusaamatut ning otsesõnu ei ole öeldud just palju enne lõppu. Siiski võib kusagil poole peal aimata, et see toast-tuppa kõndija on Ristikivi ise ja et ta tunneb süümepiinu oma kodumaalt lahkumise pärast ning valutab südant enda sulandumise (põgenikud ei aklimatiseeru nii kiiresti, et nad pooliti on alles oma vanal kodumaal lk 100) ja kodumaale mahajääjate pärast.

Sügavaid ja suuri mõtteid täis „Hingede öö“ ei ole lihtne lugemine. Kui see selgus, milleks see kõik, saabunuks veidi varem kui raamatu lõpuosas, oleks võimalik mõista kogu tegevust veidi paremini.  Minu arvates võiksid seda lugeda ka kõik tänapäeva põgenikud ja pagulased, kes ei ole oma motiivides nii päris kindlad. Võib olla leiaks sellest raamatust veidi kosutust hingele ja selgust mõtetesse, kui proovida samastuda kirjanikuhärraga.

..Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. Seda märkavad vanemad kõige paremini, nad näevad ju oma lapsi iga päev ja armastavad silmad väga selgesti, kui keegi sureb, kas või üsna natuke lk 110

Kõrbes paastumine ei nõua erilist iseloomukindlust lk 198

Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see, kellel ei ole suppi? Lk 238

Inimene, kes õnnetuse läbi ühe jala kaotab, ei mõtle üldse palju jalale, mis alles jäänud. See ei tähenda, et ta selle jalaga rahul ei oleks. Lk 187

Kirjastus: Eesti Raamat, 1991

256 lk