Tänavatüdruk

Igavesed õppijad, kes ikka ja jälle end koolipingist leiavad, on erilised inspireerijad. Nad annavad ka mitteõppijaile innustustust teha midagi sama moodi. Kaja Kann asus enam mitte traditsioonilises õpilase eas Tallinna Ülikooli filosoofiat õppima ja kahe esimese õpiaasta kokkuvõttest on sündinud see raamat.

Kooli minemine, ükskõik siis kui hilises eas, toob kaasa üsna klassikaliselt tavalise koolilapse tunde, kus sa pead olema viks ja viisakas, õpetajat nähes võtad käe taskust välja, maha piiludes kardad vahele jääda ja tunnis annad märku kui vastata tahad. Tudengielu väljaspool kooli tahab samamoodi elamist  ka siis, kui sa ei ole enam kakskümmend ja isegi kakskümmendviis mitte. Kaja Kann kirjutabki kõigist neist katsumustest ja sisemistest heitlustest, mis tema teele tekkisid sellel ajal. See tudengielu on tal olnud üsna kreisi: suits ja alkohol, peod ja suits, tähtaegade ülelaskmine jms., suht lõdvalt võtab ta seda elu. Vähemalt pealtnäha.

Ma muidugi mõistan seda elu, miks ei peaks, on ju isegi korduvalt koolis käidud ja oldud ning nähtud. Et see elu raamatuks sai, on samuti vinge, sest tekst on ladus, nagu kuulipildujast tulistatud: terav, konkreetne ja avameelne. Ka loo ülesehitus on meeldiv, dialoogid vahelduvad sisemiste tunnete ja tegude kajastamisega. Lugedes tegelikult ei taju, millises vanuses tudeng on, sama moodi võiks käituda ja end tunda ka kahekümnendates noor inimene. Küllap ei ole asi üldse vanuses, vaid rollid elus määravad käitumise.

Ma ei arvusta seda elu, ega ka seda raamatut, vaid pigem enda valikut - lugedes tajusin korduvalt, et see raamat ütleb mulle parafraseerides klassikuid kallis, ta otsib palju nooremaid 😃 Minu jaoks kõlas see kõik ikkagi ühe tudengi päevikuna, mis võiks kõnetada eelkõige tudengeid ja tudengiks pürgijaid. Minu jaoks ei olnud seal enam suurt midagi, mis pinget pakuks, mis end unustavalt lugema paneks.

Kirjastus: Varrak, 2020

253 lk