Vanamees ja meri

On hea, et lapsel on koolikohustuslik kirjandus, nii märkab emagi puudujääke oma lugemislaual. Just koolikirjavarana jõudis poja laualt minu lauale Ernest Hemingway „Vanamees ja meri“.

Vanamees ja meri on jutustus vanast mehest ja tema kalapüügiretkest, mil tema konksu otsa näkkas hiiglasemõõtu kala, marliin. Seal kala ja ookeaniga võideldes vallanduvad vanas mehes erinevad emotsioonid, lahvatavad trots, lubadused ja kahetsused.

Tegemist on hästi mitmekihilise jutustusega. Kuigi et kogu tegevus käib ümber ühe suure kala, on sellest raamatust lugeda väga palju. See paneb mõtlema nii paljude asjade üle sh pühendumise üle, mis ei too leibagi lauale. Ja visaduse, mitteallaandmise üle, ja looduse ürgse jõu üle ja ....

Vana mees on tegelane, kes paneb end armastama ja paneb endale kaasa tundma. Oh oleks ta selle kalagi võinud kätte saada, siis võiksid tema päevad edaspidi paremaks muutuda.

Mulle meeldis seda raamatut lugeda ja seda lugu ette kujutada. See kujutluspilt oli tegelikult üsna hirmus, sest vana mees, kehvake paat, väheldased püügiriistad, tuuline meri, haiparv ja üha kaugenev maa, ei loo just rõõmsat meeleolu. Kuid on nii, et õhkõrn lootus oli ometi olemas ja vana mees ei olnud allaandja tüüp.

Kirjastus: Pegasus

105 lk