Nüüd, mil
tervet Eestimaad on haaranud palavuse laine, on hea end jahutada jäisemate
teemadega. 😃 Tegelikult on see raamat mul listis olnud juba selle ilmumisest
alates, ning ma armastan sooja ja isegi seda leitsakut, seega jahutust ei vaja.
Kuid Tiit Pruuli on minu lemmikkuulsuste nimekirjas ja püüan ikka lugeda kõike
tema kirjutatut. Seekord on siis ta oma kalli kaasa Marisega kokku kirjutanud
seigad, faktid, emotsioonid reisist Antarktikasse.
„Jäine
igatsus“ on reisi kroonika. Maris on pannud päev päevalt kirja kõik juhtumised,
mõtted, tunded, mis teda reisil saatsid. Muidugi ka marsruudi, märkmeid
loodusvaatluse kohta, seega kõik, mis teeb reisist reisi. Sellest tekstist
kumab läbi palju hoolimist, armastust ja ühtekuuluvustunnet - on olemas see, mis liidab ja selle pinnalt
tekib ka õnnetunne. Ma teadsin enne ka, et Neptunile valatakse sortsuke jooki,
kuid et meremehed nii palju ebausku jälgivad, see oli mulle uus teave. Tiit
seevastu on uurinud ja püüdnud kokku kirjutada Bellingshauseni elu ja teadmisi
varasemast reisist. Tal tuleb tõdeda, et ajalooallikad on võib olla moonutatud
ning täit tõde ei ole võimalik teada.
Raamat on
kaalult tõeline pomm, seega kohvikusse vast kaasa ei võta. Teksti on palju ja
pildimaterjali ka. Minu jaoks olidki raamatu miinuseks piltide suurus või
õigemini väiksus. Kui nad juba jäämägede vahel olid, kui nende ümber lõid
sulpsu vaalad, kui pingiinide paraad oli laevnikke tervitamas, sellest kõigest
oleks tahtnud korralikke pilte koos pildiallkirjaga vaadata. Allkirjad puudusid
üldse ja väikesemõõdulised fotod ei loonud efekti. Aga sellegipoolest oli tore
rännata mõttes sama teekonda mööda ja tunda ka pisukest igatsust.
Miski, mis katab üle seitsmekümne protsendi me
koduplaeneedist, on nii ettearvamatu. Kui sa end tema hoolde annad, siis sa
pead lihtsalt usaldama ja uskuma, et kõik või ka korda minna lk 111
Uskumustel ei pea olema mõtet, neid tuleb lihtsalt uskuda
lk 386
Kirjastus:
Go Group, 2020
465 lk
No comments:
Post a Comment