Suur tuba

 

 

Juta Kivimäe on elukutselt kunstiajaloolane. Tema esimene ilukirjanduslik raamat "Suur tuba" on nii õnnestunud, et võitis käesoleva aasta romaanivõistlustel esimese koha. Kõlab ju hästi!

Tegevus raamatus viib 1957. aasta Tartusse. Ühiskorteris elavad Bobe ja Zeide, kelle juurde on ajutiselt saadetud kaheksa aastane Mintsi. Tüdruku vanematel on keeruline periood, ja kuhu siis veel, kui mitte vanavanemate juurde. Seda lugu jutustab Mintsi läbi oma lapsesilmade ning ta räägib kõigest, mis puudutab selleaegset elu, hiljutisi mälestusi, arusaamisi. Ta on oma jutustamistes üsna detailne ja see "lapsesuu" on tõetruu.  On ju nii, et lapse arusaam asjadest ja sündmustest on täiskasvanuist teisel tasandil, natuke kergem ja helgem. See maailm, mis läbi Mintsi silmade luuakse on põnev. Tegemist on juudi kogukonna looga, nende valikutega, saatusega sõja perioodil ning ka kaasaja ehk siis 57nda aasta looga, mil argipäeval olid silmad ja kõrvad ning sisemine tensor pidi peal olema igal jutul ja teol.

Need lapsesilmad ja ajastu meenutasid natuke Leelo Tungla seltsimees lapse lugusid. Kuid „Suur tuba“ oli palju detailsem, üksikasjalikum. See oli ühtlaselt voolav lugemine, ilma tõusude ja mõõnadeta, kuid hästi pildilik lugu, mis loob väga selge nägemuse tollest ajastust ja inimestest, hirmudest, kõhklustest, kuid ka sellest mis on moes, mis on väikekodanlik, mis on suursugune. Hästi palju on siin kõrvalisi tegelasi: naabreid, tuttavaid, naabrite tuttavaid jne, kes satuvad Mintsi vaatluse alla, ja need lapse vaatlused annavad hästi palju värve loole juurde.

Lisaks oli siin palju sõnu, mille tähendust ma ei teadnud, või mida ammu enam ei kasutata: näiteks margantsovka, tzimmes. Ning eraldi kiidan seda raamatut selle eest, et ta toob mälestusi esile. Mulle meenus vanatädi suur puhvetkapp, kus oli peal hiiglamasuur meepurk, millest mul lubati veidi maiustada.

Esimese hooga, kui raamatu avasin ja sealt vaatasid vastu pikad lausete read  (ei mingit dialoogi),  kartsin pikka heietust, mis ei köida. Tegelikult köitis vägagi. Kuna aga otseseid n.ö pingekohti raamatus ei olnud, ja ilmselt ka mingi isiklik hetkeseisund,  edenes see lugemine mul väga aeglaselt. Samas ei olnud mingi probleem jätta lugemine ka peatüki keskel katki, paari päeva pärast jätkates sain kiiresti samale lainele. Selles raamatus on mingi lainepikkus, millega pead ühtima. Ja minul see toimis.

Kirjastus: Varrak, 2021

263 lk