Hällilaul

 

Punane raamat on sedasorti sari, mis üllatab, millelt ei tea, mida täpselt oodata. Seekord soovitas sõbranna ja võtsin tema soovitust kuulda 😊 Leila Slimani „Hällilaul“.

Myriam ja Paul on noor ambitsioonikas abielupaar. Päevad lastega ajavad naise hulluks ning ka soov end tööalaselt kehtestada viib neid lapsehoidja palkamise mõttele. Sõelale jääb Louise. Lapsehoidja majja saabumisega lisandus nagu uus pereliige, kes sujuvalt kõik kohustused endale võttis ning noored lapsevanemad tajuvad elu mugavamat poolt, kus sa ei pea ise organiseerima, tegema, sättima – selle kõik võtab lapsehoidja oma õlule. Kuid mida sügavamale pereellu tungib Louise, seda enam hakkab töötama mõte: see on liiga hea, et tõsi saab olla.

Raamat algab tegelikult mingis mõttes loo lõpplahendusega, s.t mõrv on ette teada. Mõrv on muidugi kujutlematult võigas. Õnneks edasi on puhas psühholoogia, hakkab hargnema Louise lugu, mis ja miks kõik toimus. Sellised psühholoogilised lahtimuukimised mulle tavaliselt meeldivad, ja meeldis üldjoontes ka seekord, kuid midagi jäi just lõpuosas puudu. Seda lahtimuukimist oleks saanud teha veelgi sügavamalt ja veelgi rohkem. Praegune lõpp „lähme vanni“ oli nagu meh? Leila, sa ei pugenud ikka päriselt selle Louise pähe?! Aga kiire lugemine, kaasahaarav – seega mina julgen soovitada küll.

 

Kirjastus: Tänapäev, 2018

168 lk