Meie teie vastu

 

Taas saab rääkida Fredrik Backmanist, sest tema “Karulinnale“ on ilmunud järg. Ma fännan teda täielikult ja püüan nii, et ma ühtegi Backmani vahele ei jäta. Lugemata jätmine oleks kindlasti kaotus J

Nii et taas kord oleme Karulinnas, kus kõik vanad tegelased elavad oma erilist elu. Kogukonna vaim on jätkuvalt tugev ja hokiteemad endiselt päevakorral, sest hoki on sealsete inimeste eluviis nii otseselt kui kaudselt. Kuna aga konkurentsi pakub Härjala võistkond ja üleüldse näib kogu valla raha, töökohtade jaotus voolavat Härjalasse, siis rivaalitsemist on. Lisaks on kogukonna liikmetel saladusi, mida nad ei taha avalikustada, kartes saada hukka mõistetud. Elu sõidab nagu alati sajaga sisse…

Juba „Karulinn“ oli pisut tõsisem lugu ja siin see tõsidus jätkub. Tegelasi on palju, kuid kõik nad on meeldejäävad, erilised karakterid ja nende meeles pidamine pole raske. Backmani üks võludest on see, et tal on absoluutselt oma stiil, ta ei aja asja keeruliseks, paneb nii nutma kui naerma ning oskab inimest imehästi mõista, paljaks koorida ja riidesse panna, ning sellest n.ö paljaks koorimisest ei jää halba maiku. Ainult Bakcman tuleb selle peale, et tundmust kirjeldada sõnadega:  „abielusõrmuse alune nahk külmetab“ või vaikust kirjeldada: „võiks kuulda õlekõrre kukkumist vatile“. Ta armastab oma tegelasi võrdselt, annab neile usku ja lootust, ei häbista kedagi ning on mõistev ka nende vastu, kes esmapilgul nagu mõistmist ei vajagi. Mina küll vahepeal kiskusin juukseid ja mõtlesin, et miks nad küll nii käituvad, miks nad peavad nii õelad, vägivaldsed, isekad olema. Seega tekib palju küsimusi, aga vastuseta ei jää lõpuks neist ükski.  Lisaks pastakas ja paber on lugemisel hädapäraselt vajalikud elemendid –  lauseid, mõttekatkeid, mis eriliselt kõnetavad, neid on palju.

Kui ma sageli kurdan, et lugemise aega napib või tuleb lugedes uni peale, siis seekord ei lugenud muud tegemised ja uni samuti – lugesin kahe jutiga J Ma lihtsalt kaifisin!

…inimesed eelistavad alati lihtsat valet keerulisele tõele, sest valel on üks kindel eelist: tõde peab avaldama kõik, mis juhtus, valet peab olema ainult kerge uskuda lk 18

…kui keegi õpetab sind väiksena metsas olema, siis sa omandaksid nagu veel ühe emakeele lk 52

Osa lapsi ei saa iialgi oma vanematest päris vabaks, nad juhinduvad vanemate kompassist, elavad oma vanemate silmadega. Kui juhtub midagi hirmsat, saavad inimestest enamasti lained, aga mõnest saavad kaljud. Lained visklevad tuule käes edasi-tagasi, kaljud võtavad hoobid vastu ja seisavad liikumatult paigal, oodates tormi lõppu lk 164

Meie spontaansemad reaktsioonid on harva meie uhkeimad hetked. Öeldakse, et inimese esimene mõte on kõige  ausam, aga enamasti ei ole see ju tõsi. Enamasti on see ainult kõige rumalam. Miks me muidu järele mõtleme? Lk 244

Inimesi on nüüd kahte sorti: mõni vajab rohkem aega ja mõni vajab rohkem mõistust. See viimane sort on lootusetu, aga  võib olla tasuks oodata ja vaadata, kui palju neid esimest sorti inimesti on, enne kui hakkame neile midagi pähe peksma lk 292

Ma ei taha, et sa minu pärast kakled! Ma ei taha, et sa teed midagi minu eest! Ma tahan, et sul oleks minusse USKU. Ma ei taha, et sa mind kuhugi viiks, ma tahan sinu tuge, et suudaksin jõuda sinna ise! Lk 357

Kirjastus: Varrak, 2022

392 lk