Varjul pool

 

Brit Bennet „Varjul pool“

Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

389 lk

Desiree ja Stella on identsed kaksikud. Üksteiselt saadakse tuge, tröösti ja lohutust, üks õde täiendas teist. Kuueteistkümneselt minnakse kodust ning elutee veab õed isekanti. Aastakümneteks kaob kontakt. Nn mustade kogukonnas kasvanuna üks neist asub varjama oma identiteeti, teine teeb kõike vastupidi. Üks õdedest tunneb oma kaksikust teisest poolest südamest puudust ning panustab palju tema üles leidmisele. Teine elab valedes, mis edasi hargnenuna järjest suuremaks ja hoomamatumaks muutuvad. Elul on aga varuks üllatused. Mida üks generatsioon ei suuda, seda suudab järgmine.

Põhiline sõnum selles loos oli rassiküsimus ja ka iseendaga leppimise küsimus. Mulle hakkas silma, et ka mustanahalised ise ei väärtustanud ennast, rääkimata siis valganahaliste suhtumisest. On kummaline mõelda, et üks rass peab ennast teisest paremaks. Mis sellest, et ajalooline taust ja sada muud põhjust, aga kas tume naha värv saab olla inetum kui valge? Selles loos üks õdedest varjas oma päritolu. Ei olnud küll kusagil öeldud, et õed olid tumedama nahaga, ilmselt oli asi lihtsalt keskkonnas(mustanahaliste asula), kuhu sünniti. Siiski kogu üldine taust pidas mustanahalisi teisejärgulisteks inimesteks. Isegi suhtlemine nendega oli 60-ndatel USAs tabu. Samas uus põlvkond seda vihkamist enam samal määral ei kandnud. Nii et mõtlemisainet sellest raamatust leiab. Lugu ise vedas hästi kaasa, sest taas on perekonnad, nende saatused oma ilus ja valus, meil lahata. Kena suvine lugemine!

 

Nooruse võlu seisneski selles mõttes, et võid olla ükskõik kes. […] Siis saabus täiskasvanu iga, sinu valikud hakkasid taanduma ning sa taipasid, et kõik see, mis sa oled, on pandud liikvele juba aastate eest. Kõik ülejäänu on tagajärjed. […] Otsekui oleks ta saanud vanemaks ja hakanud puid puudutama, taibates, et need kõik on vaid papist tehtud lavakujundus lk 255

Kiri sündimata jäänud lapsele

Oriana Fallaci „Kiri sündimata jäänud lapsele“

Itaalia keelest tõlkis Anne Kalling

Kirjastus: Koolibri, 2011

131 lk

Korrastasin raamatukogus riiuleid ja pilk jäi peale Oriana Fallaci “Kiri sündimata jäänud lapsele”.  See pealkiri kõnetas, olen ju naine, ema. 

„Kiri sündimata jäänud lapsele“  on last ootava naise sisemine monoloog, kus analüüsitakse väga kalkuleeritult tundeid, mis puudutavad loodet ja alanud uut elu, nii lapse kui iseenda suhtes. Ühest küljest tärkab armastus, teisalt ka kahtlus ja sisemine hirm: kas ma pean minetama iseennast ja pühenduma ootusele, kas kõik on korras, kas ma pean ohverdama ennast, kas see väikene olend minu sees hakkab dikteerima minu elu, kas ma olen piisav…. Need ja teised hingekriipivad küsimused, kusjuures antud teema puhul kohal, ajal, staatusel ei olegi tähtusust, tunded jäävad alati samaks.  

Ei ole vahet, kas lapsed on sündinud või sündimata, see raamat on naistele naiseks olemisest, on ju emadus elu loomulik osa ja naise ülesanne maailma kestvuse nimel on sünnitada. See ei ole autori isiklik epopöa,  raamatu minategelaseks võiks olla iga last ootav naine. Ei ole ju rasedus ainult ootus õnnes. Ka kõige oodatum rasedus ja rõõmsaim ootus sisaldab hirme, kahtlusi, kõhklusi. Alati on võimalus, et kõik ei lähe soovipäraselt.  Selle raamatu pealkiri ütleb, et laps ei sünni. Siiski ei ole see leinaraamat, vaid naise vestlus-arutlus lootega.

Kahtlemata kirjutab Fallaci väga hästi, see on ikkagi naise hinge süvaanalüüs.

 

Väga hea lugemine!

 

Raamatus on nii palju mõtteteri, mida soovinuks ümber kirjutada. Aga juba trükitud raamatut ei ole mõtet ümber trükkida. Seega valisin vaid mõne.

Südamel ja mõistusel ei ole sugu. Ega ka käitumisel lk 28 

Ei loe, kas sa oled hea või halb, elu siin maailmas ei sõltu sellest. Sõltub hoopis vägivallal põhinevate jõudude vahekorrast. Ellujäämine on vägivald. Sa paned jalga nahkkingad, sest keegi on maha löönud veise, võtnud talt naha ja teinud sellest jalatsid. Sulle annab sooja kasukas, sest keegi on tapnud metslooma, sada metslooma, et neilt kasukas maha võtta lk 60

Iga su hingetõmme

Nicholas Sparks „Iga su hingetõmme“

Inglise keelest tõlkinud Annika Timusk

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

318 lk

Hope veedab aega pere suvilas. Suhe Joshiga näis pausil olevat, isal diagnoositi ALS ja naine vajas lihtsalt puhkust. Kui ta juhuslikult kohtub rannas Tru´d, meest Zimbabwest, tärkavad vastastikused tugevad tunded. Järgnevad päevad on romantikast tulvil, kuid peakohal kummitab ka valiku tegemise vajadus. Valiku teeb Hope. Kuid elul on pakkuda aastate jooksul paljugi veel.

See on raamat romantika ihalejatele. Kogu lugu on kenasti kandikule pakitud ning otsast lõpuni ära jutustatud. On ilusad tunded, on vaja otsustada ning armastus võidab selle osa, mis on inimese võimuses.  Ladusalt loetav lugu, kuid kahtlustan, et ega ma pikalt seda ei mäleta. Aga jah, lugeda oli ilus, sest vägivalda ei ole, ei ole ka pisarakiskumist. On vaid mõned kaikad, mida elu kodaratesse virutab. Ainult roosamannana see lugu ka nüüd ei töötaks.  Kujutan ette, et rannas, lennukis vms kohas oleks seda raamatut päris tore lugeda, sest ta haarab kaasa, mõtlema ja muretsema ei pea. 

Sovetistan

Erika Fatland „Sovetistan“

Norra keelest tõlkis Tiina Axelsen

Kirjastus: Tänapäev, 2016

Erika Fatland, Norra antropoloog ja kirjanik, reisis üksinda läbi kõik –stanid: Türkmenistan, Kasahsatan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan. Need on maad, mis tol ajal veel reisisihiks nii väga ei olnud ja sellepärast tundub kuidagi eriti suur julgus minna üksinda ja avastada neid karuseid paiku. 1991. aasta iseseisvunud riigid on arenenud iga üks omas tempos, nende hulgas on täielikku totalitarismi, kuid on ka demokraatlikumaid riike. Igatahes on iga riik omamoodi ainulaadne ja põnev. 

Minu huvi selle raamatu vastu sündis reisiplaanist Kõrgõzstani. Reisiraamatuid selle riigi kohta ei ole palju, kuid ka väikene peatükike raamatus „Sovetistan“ ajas n.ö asja ära. Erika kirjeldab oma raamatus hästi palju olusid, kirjutab traditsioonidest, kultuurist,  ajaloost, ehitistest ja ka sellest, kuidas tema reis sujus. Otseselt reisikava selle raamatu põhjal sättida ei saa, kuid mingi teave, mida on hea teada, jäi meelde küll. 

Naasnud Kõrgõzstanist, võtsin  selle raamatu uuesti kätte. Nüüd lugesin juba hoopis teise tundega. Meie reisisihid just nii väga ei kattunud, kuid Biškekiga seoses tekkisid mul samad mõtted. Biškek on väga roheline linn, kuid vene hõng on siin säilinud ka nüüd, kümme aastat hiljem. Linnas on laiad tänavad, massiine sovietlik arhitektuur ning suured betoonväljakud. Vanalinna ei maksa oodata, kuid Lenineid võib leida küll. Üks suur Lenin on lihtsalt lohistatud peaväljakult vähem tähtsasse kohta, ajaloomuuseumi taha, kuid viisnurkne lillesülem ehib seda kuju endiselt. 

Äratundmisrõõm tekkis kotkamehega seoses. Täiesti juhuslikult kohtusime ka meie Bokonbajevo külas (nii nagu raamatu autor) kotkamehega ehk bürkütchüs´e. Tema sõnul on see amet pärandunud põlvest põlve ning raamatus mainitud Azim, kes toona oli laps, oli meie bürkütchüs (kotkamees). 

Kõrgõzstanis on imeilus loodus, veidi ürgne ja sättimata; palju toredaid inimesi, kes ei pressi ennast peale (on peaaegu nagu eestlased, veidi reserveeritud); on auklikud teed, palju hobuseid, kitsi, lehmi, lambaid, mesilasi; on vahvad teemajad ja oma toidukultuur; on suursugused mäed ja kiirevoolulised jõed. Olen üliõnnelik, et oli võimalus minna ja tutvuda selle kauge maa elu-oluga.

Lumme külvajad

 

Tina Harnesk „Lumme külvajad“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Varrak, 2024

303 lk

 

Selles loos on kaks paari: vanad ja noored. 85-aastasel Mariddjal on vähk, kuid ta on loobunud ravist ja jätab ka diagnoosi enda teada. Ei, ta eluisu ei ole otsas, pigem ta soovib säästa oma dementset kaasat ning lõppude-lõpuks, mis mõtet sel ravil enam oleks. Kentsakas paar elab nii kuis oskab. Kõrvaltvaatajale võib näida, et ega ikka ei oska küll. Nüüd vanuigi, mil tulevikku vaadata ei ole mõtet, meenub möödunu. Ja selles möödunus on olnud kurbust, rõõmupäevi ning taas üks hetk, mis muutis paljutki.

 Kaj ja Mimmi sätivad endale uut kodu väikeses alevis. Mehe lapsepõlvemälestused on osalt nagu peast pühitud. Samas väikese naabripoisiga kohtumised loovad nagu déjà-vu tunde ning selgub, et selles sasipuntras on asju harutada küll.

See raamat kõneleb üsna tõsistel teemadel teatud kergusega, mis jättis natuke humoorika ja samas ka natuke kurva tunde. On ju vanadus, lastetus, sunniviisiliselt ümberasustamine keeruliselt tõsised teemad. Kuid kõik on sageli vaid suhtumise küsimus. Näiteks vanadusse võib suhtuda kas huumoriga, paratamatusega või stiilis „kõik on nii raske ja trööstitu“. Mariddja oli üks krutskeid täis naine ning just sellelt tegelaskujult võiks võtta snitti vananemiseks küll J Igatahes kõike selles loos ei saagi tõsiselt võtta. Küll aga oli selles raamatus hästi palju hoolimist, ning tegelaste mälus on ka saamide kultuuri ja traditsioone.

Just huumorinoodi ja tõsiste teemade kergusega edasi kandmise pärast tooksin paralleele Hendrik Groeni kirjutatuga.

Taas üks tore pärl minu lugemislaual. Soovitan!

Saamidel ei olnud tavaks mõelda, et eakate aeg on läbi ja neid pole vaja. Nad olid vajalikumad kui kuinagi varem. Nad kandsid endas terve eluaja tarkust ja kogemusi. Vastupidiselt suurele ühiskonnale, mis kohtles oma vanureid nagu randa uhutud vrakitükke, olid saami vanakesed tugevad laevad, mis kandsid suguseltsi edasi lk 74