Minu Reykjavik

 

Tui Hirv „Minu Reykjavik“

Kirjastus: Petrone Print, 2015

240 lk

Aasta esimeses pooles oli õnn ja rõõm külastada Reykjaviki. Toona reisilt naasnuna lugesin Minu Islandi uuesti läbi. Nüüd avastasin, et Islandi pealinna raamat mul päris lugemata. Ikka tahaks ju äratundmisrõõmu kogeda ja ka teada saada, kas miskit raamatus mainitut nägemata jäi.

Tui Hirve viis saareriiki armastus. Ta kirjeldab pealinna üsna mitme kandi pealt ning kiidab seda maad ja rahvast väga. Hästi palju on võrdlemisi Eestiga, enamasti plussid Islandile, miinused Eestile. Kuna Tui ja ka tema kaasa on muusikainimesed, kirjeldab ta eelkõige muusika ja kunstiga seotut. Ütleme nii, et kui keegi plaanib Islandile kolida, siis on raamat infoallikana hea, turistile on siin pisut vähem. Minu kahetsus, et ma raamatut enne reisi ei lugenud, kuulub kindlasti toiduvalikule. Kindlasti oleksin proovinud midagi, mida Tui raamatus mainis. Muidu oli aga taas mõnus lugemisvaheldus armastus- ja põnevusromaanidele.

Halli hundi päevik

 

Ahto Levi „Halli hundi päevik“

Vene keelest tõlkisid Juhan Jürna, Ülar Lauk

Kirjastus: Paradiis, 2023

336 lk

Isapoolset sugupuud uurides selgus, et Ahto Levi alias Levi Lippu on minu kolmandat põlve nõbu, see teadmine tõi minu lugemislauale „Halli hundi päeviku“.

Autobiograafiline jutustus on olemas juba aastast 1968 ja seda on tõlgitud 16 keelde, raamatu ainetel on valminud 1972. aastal isegi film „Tagasipöördumine ellu“. 

Levi kirjeldab oma seiklusterohket elu alates lapsepõlvest jõudes välja kolmekümnendatesse eluaastatesse. See elu, mida tema elas oli hullem kui hullumeelne. Rahutu hing otsis juba lapseeas vaid seiklusi ning need seiklused sisaldasid põgenemist Saksamaale, Hitlerjugendis oldud aega, põgenemisi, vangilaagreid, vargusi, siis taas põgenemisi ja vangilaagreid. Kogu selle hullumeelse eluga oli tal alati kaasas paber ja pliiats, sest ta armastas kirjutada. Levi võis näida paadunud pätt, aga siiski oli temas see miski, mis äratas usaldust, andis lootust sellele normaalsusele, millega seadusekuulekad inimesed päevi täidavad. Oma annet kirjutada, tajus ta ise ka ning samuti mõistis oma valesid valikuid. Samas võitulus iseendaga oli ka omamoodi katsumus. Tema autobiograafia oli põnevam mõnest põnevusromaanistki. Igatahes sõnu ta tõesti seada oskas. Küllap on selles loos palju ka väljamõeldist, kirjutas ta ju seda elulugu aegade jooksul, mil ta oma kirjutatut luges, taas uuesti üle, tehes väikesi parandusi ja lisandusi. Nii et kas see lugu just sulatõsi on, ei tea. Aga ega sel polegi tähtusust. Lugemisvarana oli „Halli hundi päevik“ väga hea.

 

Kui tahad oma kelguga mäest alla sõita, siis ole lahke, tiri oma kelk ise mäkke ka lk 130

Tapalava

 

Tšõngõž Ajtmatov „Tapalava“

Tõlkinud Maiga Varik

Kirjastus: Eesti Raamat, 1989

256 lk

 

„Tapalavani„ viis mind Kõrgõztani reis, nimelt olen jätkuvalt seda meelt, et käidud maa kirjandus aitab pisut rohkem sotti saada sealsest. Paraku kirgiisi kirjanduses valitseb meil üsna tühi koht, nii jäi valikusse ainult Ajtmatov. Esialgu proovisin lugeda tema „Sajandist on pikem päev“, aga selle lugemine viis kosmosesse ja mingil hetkel takerdus. Uus katse teise raamatuga oli edukam J

„Tapalava“ jutustab nii paljudest asjadest, mis vahelduva eduga köitsid rohkem ja vähem. Esmalt hundid, nende elu steppides ja mägedes. Siis joodikud ja päevavargad, kes lootsid leida oma õnne narkorohtu korjates, loomakarju jahtidest, hundiseaduste vastaselt toimides ning neile vastanduvad jumalasulane ning õiglane hing, kes lihtsameelselt loodab hea sõnaga kurja välja juurida. Kuid kuhu on kurjus kord sisse istutatud, sealt see niisama lihtsalt ei tagane.

Väga julm raamat oli tegelikult, mul oli nii kahju neist huntidest ja raamatu lõpplahendusest ka. Lugeda oli väga harjumatu, kuigi peab ütlema, et tekstiilu oli siin vägagi olemas, looduse kirjeldused ning loodud olukorrad töötasid kujutluspildi üles suurepäraselt.  Mulle tundub, et eriti hästi töötaks see lugu ettelugedes. Kuid jah, mingid nõukaaegsed väljendid, mille oleme juba unustanud, tuletasid end ka meelde. Samas 1987. aastal kirjutatus oli tajuda juba ka kriitikanooli toonase korra suhtes. Minu jaoks oli äratundmisrõõm Issõk-Kuli järv ja need võimsad, aukartust äratavad mäed.

Kui loodusel oleks mõtlemisvõime, missuguse ränga süükoormana tajuks ta siis seda metsiku taimestiku ning inimese kõlbelise degradeerumise vastastikust seost lk 155

 

Kaheksas elu (Brilkale) II osa

 

Nino Haratischwili „Kaheksas elu  (Brilkale)“ II osa

Tõlkis Elina Adamson

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

727 lk

Raamatu esimeses osas tuttavaks saanud Stasia, Katherine, Kostja jt elavad endiselt Gruusias. Sõda on lõppenud ja elu on mingis mõttes stabiliseerunud, kuid  seda rahu on järeltulevatel põlvedel keeruline endas leida. Sündmused algavad Hruštšovi aegse sulaga ja jõuavad välja tänapäeva, mil raudne eesriie on langenud, piirid ja võimalused avanenud, samas Gruusias tõstavad pead taas rahutused. Igas peatükis, nagu ka raamatu esimeses osas, keskendututakse erinevatele tegelastele. Ning muidugi on alles vaarisa šokolaadi retsept, ka see imbub vaikselt loosse nagu mõrumagus suguvõsa legend.

Mõtlen siin, et ameerika kirjanduse puhul mul enamasti ei teki mingeid seoseid selle maaga, sama ka inglise, saksa vm Euroopa riigi kirjanduse suhtes. Kuid Gruusia tuleb selles raamatus nii ehedalt esile – kõik see kultuur, inimesed, temperament, lood ja laulud. Jah, ajaloolist tausta on siin jagatud ohtralt, aga miski muu seletamatu toonitab seda veel. Kas see tuleneb sellest, et Nino on emigreerunud grusiinlane ja igatsuse kaudu oma kodumaa vastu sünnib emotsioon tugevam, ma ei ta, aga seegi lugu kõlab nagu ood Gruusiale.

See oli tõeline lugemise lummus – raamat haaras endasse ning konkurentsi ei pakkunud talle üksi muu ahvatlus. Kuidagi nii hästi tasakaalus on siin ajalooline taust, tegelaste storyd ja mingi magusvalus igatsus ka.

 

Tõel on lugematu hulk versioone ja need kaotasid kõik oma kuju, niipea kui need suhu võtta, pudenesid nagu vana leib ja jätsid keelele õrna järelmaigu lk 252

Ma olin tahtnud elada üht elu. Oma elu. Olin tahtnud minevikku, mis oleks kuidagi kasutatav, mida saaks õhtuti näiteks mu Berliini sõpradele natuke sentimentaalsemateks puhutud anekdootideks muuta, või vähemalt mõnel lahendusele orienteeritud teraapiaseansil rakendada. Jah, sellist elu oleksin pidanud elama. Lk 652

Elu tulvil lootust ja imet

Barbara von Normann-Coleman „Elu tulvil lootust ja imet“

Tõlkis Pirkko Põdra

Kirjastus: Post Factum, 2018

154 lk

Minu isiklik „kiiks“ on välismaalaste kirjutatud raamatud, mis on mingit pidi seotud Eestiga. Lihtsalt tekib väga lihtne küsimus: miks see võõramaalane meie maad mainib? Seekord sattus täiesti juhuslikult ette raamat „Elu tulvil lootust ja imet“. Tagakaane info põhjal selle raamatu üle otsustada oli keeruline, kuid asjaolu, et raamatu autor järgnes oma armsamale Eestisse, äratas huvi küll. 

Barbara on olnud eluaeg Ameerikas hospiitsiõde, tema on töö on kergendada lahkujate viimseid tunde siin maises elus. Naine armastab oma tööd, aga samavõrd ka matkamist ja reisimist. Kui ta pakub viimset tuge ühe eestlanna tädile, tabab teda ootamatu armumine. Ei loe siin asjaolu, et ta ei ole kunagi armastanud omasoolist, et armastatu on temast palju noorem ja elab talle tundmatul maal. 

Oma elust Barbara jutustabki, keskendudes sellele, kuidas kõik raskused, halvad olukorrad saavad ületatud, kui usud ja loodad jumalale ning oled piisavalt tänulik kõige hea eest, mis osaks on saanud. Oluline on, et oskad hinnata nende olukordade õnne ja õppida ebaõnnest. Ja neid juhtumisi tal oli ridamisi, sest kes teeb, sel juhtub – nii öeldakse. Tegemisi ja julgust aktiivsel naisel jätkus. 

Küllap oleks igal meist analoogse raamatu jaoks materjali, mõnel on lihtsalt rohkem kuraasi kõik see kirja panna ja laiale ilmale jagada. Kahjuks ei olnud proual väga palju head eestlaste kohta öelda. Võib olla oli põhjus ka selles, et elamisloa saamine  ja kohanemine ei olnud kerged, lisaks totaalne elumuutus, siis tundusid ka teenindussfäär jms mitte toredad. 

Igatahes, selline kiire lehtede keeramine ja kiiresti see raamat läbi sai. Motivatisooniraamatuks neile, kes soovivad ka kardinaalseid elumuutusi just hilisemas eas ette võtta, oli see lugemine hea.  Aga muidu palju mõttetuid detaile, kes kellele mida täpselt ütles, kes mida sõi jne.