Tapalava

 

Tšõngõž Ajtmatov „Tapalava“

Tõlkinud Maiga Varik

Kirjastus: Eesti Raamat, 1989

256 lk

 

„Tapalavani„ viis mind Kõrgõztani reis, nimelt olen jätkuvalt seda meelt, et käidud maa kirjandus aitab pisut rohkem sotti saada sealsest. Paraku kirgiisi kirjanduses valitseb meil üsna tühi koht, nii jäi valikusse ainult Ajtmatov. Esialgu proovisin lugeda tema „Sajandist on pikem päev“, aga selle lugemine viis kosmosesse ja mingil hetkel takerdus. Uus katse teise raamatuga oli edukam J

„Tapalava“ jutustab nii paljudest asjadest, mis vahelduva eduga köitsid rohkem ja vähem. Esmalt hundid, nende elu steppides ja mägedes. Siis joodikud ja päevavargad, kes lootsid leida oma õnne narkorohtu korjates, loomakarju jahtidest, hundiseaduste vastaselt toimides ning neile vastanduvad jumalasulane ning õiglane hing, kes lihtsameelselt loodab hea sõnaga kurja välja juurida. Kuid kuhu on kurjus kord sisse istutatud, sealt see niisama lihtsalt ei tagane.

Väga julm raamat oli tegelikult, mul oli nii kahju neist huntidest ja raamatu lõpplahendusest ka. Lugeda oli väga harjumatu, kuigi peab ütlema, et tekstiilu oli siin vägagi olemas, looduse kirjeldused ning loodud olukorrad töötasid kujutluspildi üles suurepäraselt.  Mulle tundub, et eriti hästi töötaks see lugu ettelugedes. Kuid jah, mingid nõukaaegsed väljendid, mille oleme juba unustanud, tuletasid end ka meelde. Samas 1987. aastal kirjutatus oli tajuda juba ka kriitikanooli toonase korra suhtes. Minu jaoks oli äratundmisrõõm Issõk-Kuli järv ja need võimsad, aukartust äratavad mäed.

Kui loodusel oleks mõtlemisvõime, missuguse ränga süükoormana tajuks ta siis seda metsiku taimestiku ning inimese kõlbelise degradeerumise vastastikust seost lk 155