Kaheksas elu (Brilkale) II osa

 

Nino Haratischwili „Kaheksas elu  (Brilkale)“ II osa

Tõlkis Elina Adamson

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

727 lk

Raamatu esimeses osas tuttavaks saanud Stasia, Katherine, Kostja jt elavad endiselt Gruusias. Sõda on lõppenud ja elu on mingis mõttes stabiliseerunud, kuid  seda rahu on järeltulevatel põlvedel keeruline endas leida. Sündmused algavad Hruštšovi aegse sulaga ja jõuavad välja tänapäeva, mil raudne eesriie on langenud, piirid ja võimalused avanenud, samas Gruusias tõstavad pead taas rahutused. Igas peatükis, nagu ka raamatu esimeses osas, keskendututakse erinevatele tegelastele. Ning muidugi on alles vaarisa šokolaadi retsept, ka see imbub vaikselt loosse nagu mõrumagus suguvõsa legend.

Mõtlen siin, et ameerika kirjanduse puhul mul enamasti ei teki mingeid seoseid selle maaga, sama ka inglise, saksa vm Euroopa riigi kirjanduse suhtes. Kuid Gruusia tuleb selles raamatus nii ehedalt esile – kõik see kultuur, inimesed, temperament, lood ja laulud. Jah, ajaloolist tausta on siin jagatud ohtralt, aga miski muu seletamatu toonitab seda veel. Kas see tuleneb sellest, et Nino on emigreerunud grusiinlane ja igatsuse kaudu oma kodumaa vastu sünnib emotsioon tugevam, ma ei ta, aga seegi lugu kõlab nagu ood Gruusiale.

See oli tõeline lugemise lummus – raamat haaras endasse ning konkurentsi ei pakkunud talle üksi muu ahvatlus. Kuidagi nii hästi tasakaalus on siin ajalooline taust, tegelaste storyd ja mingi magusvalus igatsus ka.

 

Tõel on lugematu hulk versioone ja need kaotasid kõik oma kuju, niipea kui need suhu võtta, pudenesid nagu vana leib ja jätsid keelele õrna järelmaigu lk 252

Ma olin tahtnud elada üht elu. Oma elu. Olin tahtnud minevikku, mis oleks kuidagi kasutatav, mida saaks õhtuti näiteks mu Berliini sõpradele natuke sentimentaalsemateks puhutud anekdootideks muuta, või vähemalt mõnel lahendusele orienteeritud teraapiaseansil rakendada. Jah, sellist elu oleksin pidanud elama. Lk 652