Halli hundi päevik

 

Ahto Levi „Halli hundi päevik“

Vene keelest tõlkisid Juhan Jürna, Ülar Lauk

Kirjastus: Paradiis, 2023

336 lk

Isapoolset sugupuud uurides selgus, et Ahto Levi alias Levi Lippu on minu kolmandat põlve nõbu, see teadmine tõi minu lugemislauale „Halli hundi päeviku“.

Autobiograafiline jutustus on olemas juba aastast 1968 ja seda on tõlgitud 16 keelde, raamatu ainetel on valminud 1972. aastal isegi film „Tagasipöördumine ellu“. 

Levi kirjeldab oma seiklusterohket elu alates lapsepõlvest jõudes välja kolmekümnendatesse eluaastatesse. See elu, mida tema elas oli hullem kui hullumeelne. Rahutu hing otsis juba lapseeas vaid seiklusi ning need seiklused sisaldasid põgenemist Saksamaale, Hitlerjugendis oldud aega, põgenemisi, vangilaagreid, vargusi, siis taas põgenemisi ja vangilaagreid. Kogu selle hullumeelse eluga oli tal alati kaasas paber ja pliiats, sest ta armastas kirjutada. Levi võis näida paadunud pätt, aga siiski oli temas see miski, mis äratas usaldust, andis lootust sellele normaalsusele, millega seadusekuulekad inimesed päevi täidavad. Oma annet kirjutada, tajus ta ise ka ning samuti mõistis oma valesid valikuid. Samas võitulus iseendaga oli ka omamoodi katsumus. Tema autobiograafia oli põnevam mõnest põnevusromaanistki. Igatahes sõnu ta tõesti seada oskas. Küllap on selles loos palju ka väljamõeldist, kirjutas ta ju seda elulugu aegade jooksul, mil ta oma kirjutatut luges, taas uuesti üle, tehes väikesi parandusi ja lisandusi. Nii et kas see lugu just sulatõsi on, ei tea. Aga ega sel polegi tähtusust. Lugemisvarana oli „Halli hundi päevik“ väga hea.

 

Kui tahad oma kelguga mäest alla sõita, siis ole lahke, tiri oma kelk ise mäkke ka lk 130