Liblikapoiss

 

Peter Stjernström „Liblikapoiss“

Rootsi keelest tõlkis Tiina Mullamaa

Kirjastus: Kunst, 2016

342 lk

Nad tegid oma riitused ja jätsid lapsed metsa meelevalda. Juba täiskasvanuna tõusevad hüljatutel päevakorda päritolu küsimused ning miks vanemad sellisel viisil oma lastest loobusid. Ka Jonas ja Nelly on hüljatud lapsed, kes sattusid kasuperre kasvama.  Neid kahte seob omapärane ühisosa  – mõlemal on liblikate külgetõmbejõud. Koos asutakse uurima minevikku, mis viib imeliku sektini, kus tarbitakse narkot, uuritakse liblikaid ning järgitakse ühte jumalat: Ray´d.  Selgub, et neid oli neli, kes said osaks suurest salakatsest, liblikakatsest, mis pidi selgitama välja: kuidas suudavad liblikad leida tee tagasi koju, sinna kuhu kunagi nukkusid nende eellased.

Hästi hoogne raamat, mille tegevus viib mitmel ajaperioodil Ojamaa saarele. Inimsuhted oma hulluses, manipuleerimine inimeste ja liblikatega, on omamoodi huvitav kombo. Väga kaasahaarav ja natuke ebareaalne ja hirmutav lugu ka, mis päris õuduka alla siiski ei kvalifitseeru. Aga jah, on nii, et kui on inimene, kes oskab end arvata jumala staatusesse ning suudab leida ka jüngreid, siis võidakse korda saata hulle tegusid. Raamatu ilusaimaks pooleks olidki liblikad, kellest see lugu oli igati läbi põimunud.  Igatahes lugemistuhin tabas pea esimesest leheküljest ning põnevus  keris ja keris.

 

Liblikas …. Olend, kes on olemas ainult selleks, et olla kaunis  ja et armastada, kes elas muna, larvi ja nukuna igavat elu võibolla mitu aastat, enne kui sai valmikuks. Ja kui temast sai valmik, elas ta oma elurõõmu ja uudishimu täielikult välja paari nädala või mõne kuuga. Liblikast sai peo, stiili ja vaba armastuse võrdkuju lk 224

Vendade vägi

 

Lønnebotn, Lasse „Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad“

Norra keelest tõlkis Krista Suppi

Kirjastus: Tänapäev, 2022

216 lk

Olen kirglik tugitooli-laskesuusataja, vaatan igal võimalikul juhul ning oma lemmikud, kellele kaasa elan, on ka välja kujunenud. Miks ma just norrakatele alati pöialt hoian, ei oska põhjendada.  Võib olla mõjutab see, et Norra on minu kujutluspildis olnud alati postkaardi vaadetega unelmate riik.  Igatahes, ka minu ühed lemmikud on vennad Bo´d ja nüüd, mil nad on tippspordist loobumas, oli viimane aeg lugeda läbi raamat nende elust.

Vennad kõnelevad kordamööda oma teekonna kujunemist. Tarjei vanema vennana sammukese eespool, kuniks Johannes järele jõudis ning tulemuste mõttes ka möödus. Nad kirjeldavad oma pingutusi, kaotuskibedust ja võidurõõmu, s.h ka Tarjei kadeduseussi, mis temas noorema venna võidu puhul välja lõi ja oskust sellega toime tulla.  Natukene ka perekondadest ja vennaarmastusest. Väga armas on lugeda Johannese ülestunnistust, et kõik, mis ta on saavutanud, on tänu Tarjeile. Väga sümpaatsed tegelased on mõlemad, nii erinevad ja samas nii sarnased. Pühendunud igal juhul ja sellega ka suured eeskujud.

Küllap tulevad uued Bo´d kunagi, aga need kaks on kindlasti unustamatud.

Suured lootused

 

Charles Dickens „Suured lootused“

Inglise keelest tõlkis Asta Blumenfeld

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

502 lk

Raamatud võivad mõnikord lugemislauani jõuda ka teistsuguse loogika alusel, s.t et mitte lihtsalt tahan ja valin, vaid raamatud raamatutes loogika kaudu. Nimelt lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti Irvingi „Siidrimaja reegleid“, milles omakorda loeti Dickensi „Suured lootused“ ja „David Cooperfieldi“ ja ka Bronte „Jane Eyre´i“. Esialgu minu lugemiste jada vast sellega piirdub, sest Suurtes lootustes ma otseselt järgmist kirjandusteost ei tuvastanud, Cooperfield jääb minust kindlasti lugemata ning Jane Eyre on nii ammu loetud, et kirjandust kirjanduses ma ei mäleta.😉

Aga 19. sajand ja orvuks jäänud Philip Pirrip, keda hüüti lihtsalt Pipiks, elab oma õe pere juures. Elu just lill ei ole, sest käreda loomuga õde on nõudlik ning poissi ei hellita. Kui aga härrastemajast tuleb kutse Pip kostile võtta, muutub kõik, nii poisi argine elu, haridustee kui ka tema mõttelaad. Kasvukeskkond hakkab määrama saatust. Mis aga kergelt tulnud, see on kerge ka kaduma.

1861. aastal ilmunud romaan on ajastule kohaselt täis suuri tundeid ja muidu tundelist elu. Natuke võõristav oli lugeda ja olla päris ühel lainel. Siiski on lugu hästi ladus ning ka väga analüütiline. On tore jälgida, kuidas vaeslapse mõttelaad muutub kõrgklassi seltskonda sulandudes - millised sisemised heitlused noormeest painavad ning kuidas ta nende heitlustega toime püüab tulla. Kohati läks ka meelest ära see 19. sajand, inimene on ikka inimene hoolimata ajastust. Selles suhtes on siiski raamat ajatu, et inimese kujunemine kõnetab hoolimata sellest, millisesse aega on ta sündinud.

 

…džentelmen ei saa kõrtsi pidada […]… aga kõrts võib džentelmeni küll ülal pidada lk 184

Emadepüha

Graham Swift „Emadepüha“

Inglise keelest tõlkis Krista Kaer

Kirjastus: Varrak, 2025

128 lk

Jane Fairchild arvab, et tema kirjanikukarjäär sai alguse 1924. aasta 30. märtsil, s.o päeval, mil majateenijad lubati koju emadepäeva tähistama. Leidlaps Janel ei olnud selle päeva puhul minna mujale, kui naabermõisa perepoja voodisse. See suhe oli kestnud seitse aastat ja nüüdne kohtumine pidi olema vast viimane, sest sama päeva õhtupoole sõitis Paul naaberlinna oma tulevase mõrsja juurde. Oli imeilus päev, kuid nii see ei lõppenud. See viimane päev, need hetked Pauli voodis,  toas ja teistes eluruumides jäid saatma naist kogu elu.

Ütleks raamatust võetud mõtteteraga, et „Emadepüha“ on väga sügavamõtteline jutt, lugu, isegi jutustus – tekkis mingi tõestuse küsimus, mis hõljus kogu aeg taustal, ning võis olla raske öelda, kui palju tõtt käis igaühega neist kaasas lk 121. 

Ma ei oskagi öelda, kas see oli lahumise või pigem millegi uue alguse loomise lugu? Või oli see hoopis nagu olukorra nentimine, et oli kord… , kus väga üksikasjalikult kirjeldatakse viimase päeva kohtumise alasti olekut ning keelatud vilja (alasti teenijanna mööda naabrite mõisahäärberit ringi liikumas) maitsmist. Igal juhul natuke tuhkatriinulik lugu, kus vaeslapsele jagus vaid raasukesi rikaste elust, milleks olid ka raamatud, mis temale kui teenijale ei olnud keelatud. Meestekeskses ühiskonnas ja majas, kus olid pojad, olid kesksel kohal riiulis seiklusjutud. Neid jutte märkas naine ka Pauli majas. Orvust sai lugude armastaja ja looja. Nii on, et vaid üks päev  elus võib kujundada ülejäänud elu.

Seda lugu ümber jutustada on lihtne, kuid samas on selles väga palju detaile, nüansse, peenhäälestatust, mida edasi anda lihtsalt ei oska. See on see teksti ilu ja võlu ning mingi teistsugune poeetiline puudutus. Väga filmilik lugu.

Suurepärane lugemiselamus!

Selleks olidki raamatukogud olemas: et mehed saaksid neisse kaduda ja olla tähtsad, kuigi nad olid

kadunud lk 89

…asjad võivad õnnistada sõnu, mis neid esile tõstavad, sõnad võivad õnnistada kõike lk 95

Olemise mõnu

 

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Fred Jüssi loengud „Raadio Ööülikooli“ sarjas aastatel 2000-2019

195 lk

Emakeele päeval oli päris asjakohane lugeda Fred Jüssi loomingut, oli ju vanahärra üks eestluse ikoon või etalon oma mõtiskleva oleku, targa jutu ning arutleva tekstiga ning lisaks oli hiljuti ka tema sünniaastapäev. Raamatu esimene osa on Jaan Tootseni küsitlus. Mr Fred vastab küsimustele lapsepõlve ja lihtsalt elu kohta. Imetlen hr Jüssi  analüüsivõimet ja ka varajast mälu - ta mäletab seiku üsna noorest peast. Paljud faktid tema lapseeast sh tema isapoolsed juured on mulle uus teave. Kuid ega sellist raamatut otseselt ju teada tahtmise pärast ei loegi,  lihtsalt naudid mõnusalt kulgevat teksti, mis toob hinge rahu ning tuleb tahtmine metsagi minna. Mets on kirik lk 78

Igatahes on see raamat kujutluspildiks idüllilisest lugemishetkes ideaalne. No näiteks kaminas praksub tuli, on aurav tassike teed, villased sokid, soe pleed, nurruv kiisuke ning pehme tugitool. Kõik on kusagil turvaliselt ära ja siis ongi see sinu hetk molutada koos Fred Jüssi mõtisklustega. 😊

Helid on üldse nagu sool supi sees – seda ei panda sinna selleks, et suppi soolaseks teha, vaid selleks, et sool tooks välja supi maitse. Ja helid meie ümber on ka nagu sool: nad toovad välja vaikuse varjundid, annavad sellele vaikusele maitse. Linnamüra on ülesoolatud supp lk 93