Liblikapoiss

 

Peter Stjernström „Liblikapoiss“

Rootsi keelest tõlkis Tiina Mullamaa

Kirjastus: Kunst, 2016

342 lk

Nad tegid oma riitused ja jätsid lapsed metsa meelevalda. Juba täiskasvanuna tõusevad hüljatutel päevakorda päritolu küsimused ning miks vanemad sellisel viisil oma lastest loobusid. Ka Jonas ja Nelly on hüljatud lapsed, kes sattusid kasuperre kasvama.  Neid kahte seob omapärane ühisosa  – mõlemal on liblikate külgetõmbejõud. Koos asutakse uurima minevikku, mis viib imeliku sektini, kus tarbitakse narkot, uuritakse liblikaid ning järgitakse ühte jumalat: Ray´d.  Selgub, et neid oli neli, kes said osaks suurest salakatsest, liblikakatsest, mis pidi selgitama välja: kuidas suudavad liblikad leida tee tagasi koju, sinna kuhu kunagi nukkusid nende eellased.

Hästi hoogne raamat, mille tegevus viib mitmel ajaperioodil Ojamaa saarele. Inimsuhted oma hulluses, manipuleerimine inimeste ja liblikatega, on omamoodi huvitav kombo. Väga kaasahaarav ja natuke ebareaalne ja hirmutav lugu ka, mis päris õuduka alla siiski ei kvalifitseeru. Aga jah, on nii, et kui on inimene, kes oskab end arvata jumala staatusesse ning suudab leida ka jüngreid, siis võidakse korda saata hulle tegusid. Raamatu ilusaimaks pooleks olidki liblikad, kellest see lugu oli igati läbi põimunud.  Igatahes lugemistuhin tabas pea esimesest leheküljest ning põnevus  keris ja keris.

 

Liblikas …. Olend, kes on olemas ainult selleks, et olla kaunis  ja et armastada, kes elas muna, larvi ja nukuna igavat elu võibolla mitu aastat, enne kui sai valmikuks. Ja kui temast sai valmik, elas ta oma elurõõmu ja uudishimu täielikult välja paari nädala või mõne kuuga. Liblikast sai peo, stiili ja vaba armastuse võrdkuju lk 224