Suured lootused

 

Charles Dickens „Suured lootused“

Inglise keelest tõlkis Asta Blumenfeld

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

502 lk

Raamatud võivad mõnikord lugemislauani jõuda ka teistsuguse loogika alusel, s.t et mitte lihtsalt tahan ja valin, vaid raamatud raamatutes loogika kaudu. Nimelt lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti Irvingi „Siidrimaja reegleid“, milles omakorda loeti Dickensi „Suured lootused“ ja „David Cooperfieldi“ ja ka Bronte „Jane Eyre´i“. Esialgu minu lugemiste jada vast sellega piirdub, sest Suurtes lootustes ma otseselt järgmist kirjandusteost ei tuvastanud, Cooperfield jääb minust kindlasti lugemata ning Jane Eyre on nii ammu loetud, et kirjandust kirjanduses ma ei mäleta.😉

Aga 19. sajand ja orvuks jäänud Philip Pirrip, keda hüüti lihtsalt Pipiks, elab oma õe pere juures. Elu just lill ei ole, sest käreda loomuga õde on nõudlik ning poissi ei hellita. Kui aga härrastemajast tuleb kutse Pip kostile võtta, muutub kõik, nii poisi argine elu, haridustee kui ka tema mõttelaad. Kasvukeskkond hakkab määrama saatust. Mis aga kergelt tulnud, see on kerge ka kaduma.

1861. aastal ilmunud romaan on ajastule kohaselt täis suuri tundeid ja muidu tundelist elu. Natuke võõristav oli lugeda ja olla päris ühel lainel. Siiski on lugu hästi ladus ning ka väga analüütiline. On tore jälgida, kuidas vaeslapse mõttelaad muutub kõrgklassi seltskonda sulandudes - millised sisemised heitlused noormeest painavad ning kuidas ta nende heitlustega toime püüab tulla. Kohati läks ka meelest ära see 19. sajand, inimene on ikka inimene hoolimata ajastust. Selles suhtes on siiski raamat ajatu, et inimese kujunemine kõnetab hoolimata sellest, millisesse aega on ta sündinud.

 

…džentelmen ei saa kõrtsi pidada […]… aga kõrts võib džentelmeni küll ülal pidada lk 184