Purunenud pärastlõuna

 

Simon Mason „Purunenud pärastlõuna“

Tõlkis: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak, 2025

333 lk

Uurija Wilkinsi krimisarja 2. rmt

Lasteaia juurest, üsna ema silme alt kaob jäljetult nelja aastane Poppy. Pea samal ajal jääb ka üks kahtlase minevikuga mees auto alla. Seda, et Ray Wilkins, Ryani endine paarimees hakkab asja uurima, näeb mees teleri vahendusel. Nimelt on Ryan politseist kehva käitumise tõttu minema löödud ja nüüd loodab mees ennistamist. Samas ei suuda uurimisest eemal olla temagi. Juurdlus haarab mõlemad mehed endasse ja kahtlusaluseid on lõpuks mitu.

Kui tahta osaleda lugemismaratonil, siis krimi valik on peaaegu alati kindel. Igatahes antud juhul nii oli: alustasin ja pidin ka ühe hooga läbi lugema., sest teisiti ei olnud võimalik.  Tegemist on hoogsa süžeega looga, kus on mitmed tegevusliinid ja kõik need liinid veavad kusagile ning hoiavad põnevust pingul. Paralleelselt on ka sisse toodud lapse teema – keegi kaotas lapse, keegi saab lapse, kellelgi on lapse saamine see ainus hea asi maapeal ja kellegi laps on tema suurim kurvastus. Siin seda mõtteainet, mille üle arutleda, on. Sest lisaks uurimistele on ka uurijate elud n.ö peo peal ning nende eludeski on hetk, mis peab kusagile välja jõudma. Nii et psühholoogiliselt põnev ning kriminaalselt põnev, kus segatakse osavalt jälgi ning kahtlusevari liigub ühelt persoonilt teisele. Kuigi et jaa, mingi aimdus enne lõppu mul mõrtsuka suhtes tekkis, aga lugu oli ikkagi lõpuni köitev.  Ütleme nii, et see lugu ise on väga kurb, sest kuritegudelgi on vahe. Vahet oli aga keeruline teha nimedel Ray ja Ryan ning Wilkins ja Wallace.

Minu kindel soovitus!

Eksitus võib otsekohe virutada, või aastaid vaikselt oodata, jälitada sind su lapsepõlvest peale, läbi su kõige armsamatest lootustest ja rikutud unistusest, su abielu alguses ja lõpus, isarollis, vanglas, kogu tee rendikaubikute platsile vihmasel juulikuu ööl…  lk47