Elu parim elu

 

Kertu Jukkum „Elu parim elu“

2025.a.

262 lk

Kertu särav naeratus ja hulljulged ettevõtmised äratavad tähelepanu ja külmaks kedagi ei jäta. Olen tema tegemistega kursis läbi Instagrammi ja varasemalt ilmunud raamatute kaudu, mis on mõjunud nagu värske inspiratsiooni- ja motivatsioonipuhang. Ikka tunned, et kui keegi suudab, siis tahaks ise ka natukenegi suuta 😀 Iseasi on see, millal see homme saabub, mil ma ise ka … 😊

Raamatusse „Elu parim elu“ on ta kokku kogunud oma sportlikud hullused – on ju mägironimine, maratonide jooksmine, triatlonide läbimine, keerulised matkad ja muu kestvussport vägagi crazy´d ettevõtmised, eriti neile, kes ise seda ei suuda. Kertu kirjeldab oma seiklusi sportlikul teel ausalt, mõnusa huumori, kire ning ladusa sulega. Väga mõnus oli lugeda. Isegi see, et üks spordivõistlus järgnes teisele ei muutnud spordikaugele inimesele lugemine igavaks, sest need võistlused olid lisaks ka seiklused. Õnnetundest ja optimistlikust meelest on hea osa saada. Oma raskeid hetki ta mainib küll, kuid ei jää neid halama. Siiski ei rõhu ta ainult iseenda saavutustele, vaid märgib alati ära ka sõbrad, kes on valmis toetama, ning teinekord on abi tulnud ka täiesti võõrastelt - Kertu usub inimeste headusesse. On siiralt hea meel, et elu andis talle ka emarolli täita.

Inimene vajab eeskujusid ning see raamat on selleks hästi sobiv. Ja ei pea ju tegema tervet rehkendust, võib ka pool või veelgi vähem.  😉

Mina lugesin pea ühe hingetõmbega, nii et soovitan soojalt!

“Mulle tundub, et meie elu on liiga lihtne. Meil on liiga palju mugavust ja me ei oska seda enam hinnata. Mulle tundub, et me peame ennast sundima mingisugustesse raskustesse ja kui me sealt väljume, oleme iseenesest õnnelikud.” 

https://aluik.blogspot.com/2021/03/ma-naeran-et-ma-nutan.html

https://aluik.blogspot.com/2024/02/onn-soosib-julgeid.html

Selgusetus

 

Elizabeth Jane Howard „Selgusetus“

Inglise keelest tõlkis Ann Alari

Kirjastus: Varrak, 2025

439 lk

Cazalet´ perekonna kroonika on jõudnud 3. osani. Esimene "Valguse aastad"  ilmus 2020., "Ootamise aeg" 2023. aastal.

Sõda liigub lõpu poole, perekond pendeldab endiselt Londoni ja vendade lapsepõlvekodu Home Place´i vahet. Noorem põlvkond elab noorusele omast elu: Louise abiellub ja sünnitab lapse, Polly särab kaunidusest ning on omamoodi iluetaloniks paljude silmis, Clary kirjutab päevikut oma kadunud isale. Vanem põlvkond püüab alles hoida perekonna ühtsust, kuid omad salakäigud on neilgi, millest keegi nagu teada ei tohiks.  Sõda on muutnud elamistingimusi, harjumusi ning paljuski ka suhtumist ellu. Daamid, kellel olid teenijad, on nüüd valmis ise käsi määrima, toitu hankima. Vendade ärivõimalused on muutunud. Pinnale on tõusnud sotsialistlikumad vaated.

Elu on pidevas muutumises ja Cazaletide kroonikas joonistub väga hästi välja, kuidas suhtub muutustesse noorem põlvkond ja millesse takerdub vanem, kuidas armastus ja kohustus ning unistused ja tegelikkus moodustavad sasipuntra. Samas on keskendutud veidi rohkem nooremale osale perekonnast. Lugu on hästi voolav, otseselt suuri sündmusi ja põnevust kruttivaid tegevusi siin ei ole, aga samas on nauditav osa saada ühe perekonna eri vanuses inimeste elude sobitumisest hetke olukordadega, juhustest haaramisest ja valikute tegemisest. Hästi realistlik, psühholoogiline, soe ja südamlik lugemine.

On raamatuid, mida loed nagu jookseks maratoni, sest on nii põnev, et ei saa rajalt maha. Käesolev sinna klassi ei kuulu, see raamat on pigem nagu metsasörk, kus sa märkad puudekohinat ja linnulaulu ning  sa tunned naudingut sellest tegevusest ja kogetust. Cazaletide kroonika eri osad on ilmunud nii pikkade vahedega, et olin lugemist alustades üsna veendunud, et ma ei mäleta ei tegelasi ega tegevust. Tegelikkuses tulid nad minu mälusoppidest kõik kenasti välja, lisaks on raamatu algusesse joonistatud kena sugupuu, mis aitab meelde tuletada. Oodata peaks olema veel kaks osa. Põnev!

 

…oleks aeg härjal sarvist haarata …. – kui kord sarvist haarad, pead arvestama, et sarvede taga on härg lk 143

Kas tõesti on nii, et kui viskad oma leiva vee peale, siis pikapeale saad lausa koogi?

Mõnes mõttes ehk küll – aga sa ei pruugi seda ära tunda lk 314

Minu Tšehhi

 

Kristel Halman „Minu Tšehhi“

Kirjastus: Petrone Print, 2017

304 lk

Minu Tšehhi lugu on ehe näide sellest, kui suurt rolli elus mängib juhus, millest kasvas välja midagi suuremat ja elumuutvamat. Kristel otsustas veeta ühe suvenädala Prahas, kuid sellest külastusest hakkas arenema armastus Tšehhimaa ja tšehhi vastu, mis viis teda ka aastateks sinna elama.

Minu jaoks oli see hästi balansis „minu“ raamat,  eraelulised seigad vahelduvad kultuuri ja muu kohaliku teabega. Reisijuhiks see raamat ei ole, pigem ikka elamuslugu, aga miskit aimu ja inspiratsiooni pakub sellegi koha pealt. Igatahes elu on seiklus ja neid seiklusi on raamatu autoril jagunud erinevaid. Ning üldiselt saab ka aimu, mida need tšehhid endast tegelikult kujutavad 😊Kirjutatud on loogilises järjekorras ja hea tundega läbi kerge huumori - raamatut oli hea lugeda.  

Minu Tšehhi piirdub Karel Gotti ja Tšehhoslovakkia lõbustuspargiga 😀

Ja üks nunnu kohalik vanasõna:

Ilma tööta pole kooke lk 74

Süda nagu kodu

 

Christine Nolfi „Süda nagu kodu“

Inglise keelest tõlkis Krista Liidaru

Kirjastus: Ersen,

318 lk

Nova on pakkunud asenduskodu teismelistele, kuid nüüd palutakse tal enda juurde võtta üheksane Henry ja tema seitsme aastane õde Bella. Naise hooliv loomus ei lase keelduda ning algab ühine teekond koos kahe lapsega, kellele elu on pakkunud seni vaid mõrusid sidruneid.  Pildil on ka lastes vägivaldne isa Egan, kes võitleb agressiivselt laste tagasisaamise nimel. Siiski on varuks veel palju üllatusi, mis muudavad kogu olukorra veelgi üllatavamaks.

„Süda nagu kodu“ on lihtne ja põnev lugemine, kuhu jagub nii iselaadi inimhingi, ootamatuid üllatusi ja ka armastust erinevatest vaatenurkadest. Kuna on tegemist laste saatuse ja heaoluga, siis see lugu puudutab eriliselt. Turvaline perekond on võimeline parandama ka vanu hingetraumasid ning selles loos neid traumasid jagub nii lastele kui ka täiskasvanuile. Samas on aimata üsna vara, et kõik liigub ikka paremuse suunas ning midagi painavat piinama ei jää. Nova tegelaskuju on kuidagi väga turvaline võitlejahing, mis ennustab head lõppu.

Nii et üsna mõtlemapanev lugu, mis kutsus lugema.

Hea ja lihtne ajaviide.  

Minevikuga on selline asi … Me valime, mida mäletada. Me heidame kõrvale mälestused, mis ei klapi meie vaatenurgaga lk 249

Laul raamtust: 38 Special - Caught Up In You 

Maali Almeida seitse päeva

 

Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“

Tõliks: Riina Jesmin

Kirjastus: Postimees, 2023

563 lk

Olen seadnud endale isikliku väljakutse lugeda äsja reisil käidud maaga seotud kirjaniku loomingut. Aasta esimeses pooles õnnestus käia Sri Lankal ja nii ma Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“ lugema sattusin.

Maali Almeida oli sõjafotograaf. Nüüd on ta surnud ning on vahepeatuses, n.ö ootemaailmas, kus igale hingele antakse seitse kuud möödunud elu meenutamiseks ja unustamiseks. Hing saab rännata sinna, kus sa oled elus olnud. Maali ei tea, kes temalt elu võtsid. Kuid tema valduses olid tema fotod, mis paljastaksid Sri Lanka ajaloolised sündmused. Maapeal otsitakse Maalit ja fotosid. Maali oma vahejaamast püüab mõjutada sõpru, et nad avaldaksid need fotod. Samas peab ta tegelema nii oma isiklike mälestuste ja suhetega kui ka kummituste, hingede ja tumedate jõududega, kes teda vahepealses maailmas ümbritsevad.

Kunagi uudistest olen kuulunud Sri Lanka mässulistest, Tamili Tiigritest, mis on veel üsna lähiajalugu meile. Samas ei ole kunagi sellesse teemasse süvenenud, sest kauge maa näib võõras mure. Maali Almeida lugu on Sri Lanka ajalugu läbi ilukirjanduse. Kerge lugemine see ei olnud. Mingi osa vedas väga kaasa, ja siis oli see teine pool, mis liikus poliitikasse, korruptsiooni, mässuliste ja valitsusvägede vahelisse intriigi ja tegi lugemise keerulisemaks. Ka kummitusliku vahejaama kujutamine oli ebamäärane ja raskelt mõistetav.  Ning muidugi oli teemagi väga tume, ei ole ju surmast, vägivallast, sõjakuritegudest kerge lugeda. Igatahes tegelasi oli palju ja lugu oli keeruliselt üles ehitatud, samuti on Sri Lanka poliitika, ajalugu, kombed ja traditsioonid päris võõrad ning seda kompotti kokku oli raske jälgida.

Igatahes vajab selle raamatu lugemine pisut rohkem taustatööd ja huvi, kui ainult teadmine Tamili Tiigrite olemasolust. Ning ka sealse religiooni mõtestamise teadmist. Minul jäi hetkel puudu ja ei olnud tahtmist ka süviti minna selle lugemisega. Nii et kes otsib meelelahutust, siis see raamat ei sobi.

Mina ei otsinud ka meelelahutust, mina tahtsin lihtsalt teada ja nüüd siis tean :D

P.s raamatust sain teada, et  Arthur C. Clarke elas ka 1956. aastast Sri Lankal.

Iga tsivilisatsioon algab genotsiidiga. See on maailmaruumi reegel. Muutumatu džungliseadus, olgu džungel või betoonist. Sa näed seda tähtede liikumises ja iga aatomi tantsus. Rikkad orjastavad rahatuid. Tugevad lömastavad nõrku lk 215

Seadusi kirjutavad inimesed, … kellel poleks midagi selle vastu, et halba juhtub nende inimestega, kes pole nemad lk 257

Sa tahad universumilt küsida seda, mida kõik teisedki universumilt küsida tahavad. Miks me sünnime, miks me sureme, miks üldse peab midagi olema. Ja universumile pole öelda muud kui seda: ma ei tea persevest, ära küsi. Surmajärgne elu on niisama segadusse ajav nagu surmaeelne. Vahepealsus on niisama meelevaldne nagu elu Seal All. Niisiis loome lugusid, sest me kardame pimedust lk 299