Valguse aastad

 

Perekonna kroonikaid  on mulle alati meeldinud lugeda ja nii valisin lugemiseks Elizabeth Jane Howardi “Valguse aastad”, mis on Cazalet´ perekonna kroonika 1. osa. Howard on inglise kirjanik ja raamat on autobiograafiline, kirjutatud autori mälestuste põhjal.

Sündmused raamatus viivad 1937. aasta Inglismaale. Kolm venda Hugh, Rupert ja Edward veedavad iga-aastaseid jõulu- ja suvevaheaegu oma peredega lapsepõlvekodus. Kokku saab suur pere ja sel ajal on vendade lapsepõlvekodu Home Place nagu sumisev mesitaru, kus teenijatel ja majaperenaisel on käed-jalad töös täis, sest vaja on korraldada suure pere söömised ja vaba-aja veetmine. Elu tundub hea, kuid kusagil kostuvad juba sõjahüüded ning see hakkab varjutama igapäeva töid ja mõtteid. Näiliselt on kõik ju õnnelikud, kuid siiski on igas peres, igal pereliikmel omad probleemid. Lastel on laste probleemid: omavahelised suhted, suhted vanematega, koolimõtted, aga ka lapselik hirm ja arusaam läheneva sõja ohust. Täiskasvanuil muidugi oma probleemid: suhted oma kaasadega, lastega, üksteisega, perefirma teemad ning ka mõtted süttivast sõjakoldest.

„Valguse aastad“ on eluline, ajastutruu lugu. Raamatu tõlkija on teinud ka väikese kokkuvõtte raamatu lõppu, kus ta ütleb, et teos meenutab Forsytide saagat. Ka mulle kangastus lugedes Forsytide saaga, aga ka Downton Abbey ja kui mõtlen teleekraanile, siis ka Austraalia seriaalist  „Koduigatus“ Bligh´i  pere lugu. Cazaleti perekonna lugu meeldis mulle just hetkes olemise pärast – iga pereliige kirjeldab just oma tundmusi, omi kogemusi ja enda nähtut. Need kirjeldused on väga ehedad ja lugedes on tajuda, et igal nimel on taga konkreetne elav hing. Samas selles raamatus ei juhtu suurt midagi, miski ei pane närviliselt lehte keerama, ajusid ragistama, miski ei küta üles põnevikulaadset põnevust. Ometigi haarab see lugu hästi kaasa ja kogu aeg tahaks teada, kuidas neil kõigil edasi läheb. Kogu see miljöö, omavahelised suhted, ajastu, kus teenijatel oli oma ja vanaperenaisel oma roll, ja kuidas omavahel suheldi, kõik need maneerid ja toonased arusaamised on minu hinnangul selle raamatu väärtus. Kohati tundub lausa uskumatu, et 20. sajandi esimeses veerandis oli keskklassi mõtteviisis niipalju Victoria ajastule omast mõtteviisi. Igatahes oli see raamat nagu magus rosin jõuluaegses piparkoogikuhjas: selline armas, mitte liiga lääge ja köidab väga hästi.

Kirjastus: Varrak, 2020

519 lk