Sadu jõkke

Arved Viirlaid, foto https://epl.delfi.ee/news/kultuur/arved-viirlaiu-malestuseks?id=71798759

Vaevalt, et Eestimaal neid peresid palju on, keda küüditamine mitte mingil moel ei ole puudutanud. Mind puudutas see kuritegu väga lähedalt, sest Siberis Novosibirski oblasti ühe külakalmistu mullas puhkavad minu vanaema ja tädi ning Vorkuta vangilaagris suri minu vanaisa. Nüüd, märtsiküüditamise 70. aastapäeval, on vägagi kohane meeles hoida, lugeda, mõelda ja loota, et see aeg, mis meist üha kaugeneb, ei tuleks iial tagasi. Mina lugesin Arved Viirlaid´i „Sadu jõkke“.

Sündmused raamatus algavad 1948. aastal, mil elu Eestimaal oli hullem kui segane. Paljud mehed-naised on taandunud metsa ja üritavad võidelda oma riigi taastamise eest. See võitlus on aga mitmeski mõttes juba läinud luhta, sest võõrvallutajad on oma kanna kinnitanud ning ega omasidki enam kõiki usaldada ei oska. Metsa oludes tuleb aga saada hakkama iseenda ja kaaslaste emotsioonidega ning tegelikult kõigega, isegi sünnituse vastuvõtmisega. Eerik Horm on selle loo keskne tegelane. Ta käib sõna otseses mõttes läbi tule, vee ja vasktorude. Üsna palju on vedamist tema ettevõtmistes, kuid kui Nõukogude Liidu piir oli nii kindlalt tarastatud, et ka kärbes ei julgenud üle lennata, siis ühel poolnälginud, valust ja väsimusest  vaevatud mehel polnud võimalustki läbi pääseda. Sellise kaliibriga meestele koitis ikka ja jälle 25+5, põhjusi selleks otsiti kui vaja.

Selles loos kirjeldatakse väga ehedalt: lootusetus olukorras lootusekiire haaramist; inimhinge muserdatust, kui surm on lähedal ning pääsemislootus on väike; neid emotsioone, mis valdavad mehi oodates teadmatuses teadmatut;  küüditamist metsavendade vaatenurgast; ootamatuid ja oodatud lahinguid; meelsust ning alalhoiuinstinkti eeluurimise all olles; põgenemist ja uue parema ootust; leppimist; igatsust ja ootust.

Tõsine ja väga haarav lugu, mis on kirja pandud mehelikust vaatenurgast. Lugemisvarana on raamat väga hea ja ajalooradadel kõndimiseks väga vajalik!

Sõna on inimese käes kuradiks. Sõna on jubedam kui ükski pomm, sest sõna võib juhtida ja valitseda lk 111

Inimese hirmu ja masendusega on nii, et seegi saab kord otsa lk 231

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965

260 lk

Raamatuseljad luuletavad

Sel vaiksel ööl,

kui tuled kustuvad

ma reisin üksinda

koos ööga läände.

Öö varjus

ma tahan olla tema!

Kui raske see olla saab?

Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid

Klaus Hagerup on kirjutanud väga õilsa pealkirjaga lasteraamatu: „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“. Lisa Aisato joonistused on võrratud ning illustreerivad lugu suurepäraselt. Ja kui kõik kokku liita, on see raamat imearmas kombo.

Anna armastas raamatuid lugeda ja ta ei tahtnud suureks saada. Tema lemmikkoht oli raamatukogu, kus töötas proua Monsen. Proua kurvastas raamatute pärast, mida keegi ei laena. Nende mittelaenatud raamatute tarvis oli tööle võetud raamatute hävitaja, kes tegelikult neid hävitada ei tahtnud. Anna jõudis järeldusele, et kui raamatud, mida keegi ei loe, hävitatakse, siis kaovad ka inimesed, kellest need raamatud räägivad lk 10 Ta otsustas raamatud päästa… Kas see päästmine ka õnnestus?

Raamatute päästmine on peaaegu nagu maailma päästmine. Tegelikult on ju alati kahju nendest lugudest, kirjanike jt raamatusse panustajate tööst ja vaevast ning ka nendest tegelastest, kelle kirjanikud kord sünnitanud on. Kuidas sa viskad ära kellegi tööd, vaeva ja armastust. Sellised tunded saadavad vist paljusid, kui seisad vanade raamatutega silmitsi. Samas neid muudkui sünnib ja sünnib juurde, keegi neid ju lõputult lugeda ei jõua. Ja kui üritadagi päästa neid lugedes, siis võivad nad peas omavahel segi minna, nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul ning sa ei jaga enam maad ega mütsigi sellest, mida oled lugenud ja mida mitte. Sellepärast vajab iga raamat pisut ka seedimise aega.  Igatahes ma tean, mida Anna ja proua Morgen tundsid.

Suurepärane raamat ja suurepärane teema. Taas kord üks raamat, mis võiks lastega pikemalt arutlemiseks olla.

Kirjastus: Tammerraamat, 2019

57 lk

Rigeli silmad

Lugemisjärg jõudis Roy Jacobseni  triloogia kolmanda raamatu juurde. Esimesed osad meeldisid sedavõrd, et ka „Rigeli silmad“ said loetud. Kui esimene osa oli elu väikesaartel lugu, teine osa sõja ja ainsa võimaliku armastuse lugu, siis kolmas osa on lootuse lugu – lootus leida üles kord kogetud armastus.

On 1946. aasta. Ingrid pakib oma väikese kompsu ja Kaja kaasa ning lahkub Barrøylt, et üles leida Aleksander, väikese Kajakese isa. Laps on isa peegel ja nii ta liigub mööda Norrat sülelapsega, kes on nagu tõendusmaterjal ja õigustus, et otsida pidepunkte, mille abil oleks võimalik meheni jõuda. Selgub, et ainsaks mäletajaks on Ingrid, märgid annavad aimu ka teel kohatute äratundmisest, kuid mäletada ei taheta. Raskel teekonnal on Ingrid siiski optimist ning visalt ja järjekindlalt rühib ta edasi. Lootus on õhkõrn ja sureb viimasena.

Esimestes osades oli vesi, siis selles osas on mäed ja orud s.t Norra maastik, sõjast räsitud elud ja lood saatmas Ingridi püüdlusi. Põhjamaa kargus, visadus ja leppimine on selleski loos olemas, ja on peamine põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Selles ei ole kõikehaarvat kirgikütvat süžeed, lugu hargneb aeglasemalt, mõtisklevamalt, kuid see Ingridi olemus ja oodatav lõpptulemus hoiab mõtte väga hästi raamatu juures. Kusjuures lõpplahendust võib ju oodata, kuid see oli siiski ootamatu.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

192 lk

Raamatupealkirja luule

Täna on rahvusvaheline LUULEPÄEV. 

Luule võib sündida kõigest, mis inspiratsiooni pakub. Väga inspireerivalt mõjuvad raamatu pealkirjad ja alljärgnevad luuleread on pühendatud luulepäevale

Luule sünnib

kus sünnib

kui sünnib

ilma ainsagi sõnata

sellel hetkel

kui sõnadest jääb puudu 

tähetolm

Vera

Anne Swärd´i „Vera“ on neljas tema sulest ilmunud raamat, meie keelde tõlgituna on „Vera“  tema esimene. Seekord usaldasin raamatu valikul oma kõhutunnet, mis mind alt ei vedanud. Raamatu annotatsioonist ootasin mõnusat lugemist, aga võin etteruttavalt öelda, et sain rohkem kui ootasin ;)  

Raamat viib 1945. aastasse. Noor prantslanna Sandrine põgeneb Poola mägikülast Rootsi, ainsaks varanduseks rinde all kasvav laps. Sõda on küll lõppenud, aga selle mõjud käivad inimestega kaasas. Naine abiellub kõrgklassi auväärsesse perekonda. Abielu võõral maal, kaasavaraks laps ja (sõja)saladused, nii see lugu end kerima hakkab. Saladuseloori on mässitud kõik. Ka väike Vera on saladuslik laps, sõja- ja lapsepõlvemõjude vili. Lugu pendeldab eri aegade vahel:  Sandrine lapsepõlv Prantsusmaa merelinnas, sealt edasi Poola mägiküla, milliseid samme tehes jõudis ta Rootsi, milliseid valikuid kasutab ees ootavaks. Võib vaid nii palju öelda, et rikutud maine pärandub edasi põlvest põlve ning see taak juba maha jääda ei taha.

Pealkiri on raamatule antud lapse järgi, lugu ise on siiski Sandrine lugu. Kuid on ka emade lugu, millised emad olid Sandrine ema ja ema-ema oma tütardele, ja milline ema oli Sandrine Verale. See kõik on väga veenev. Sama usutav on ka püüd perekonna häbi, mis võib olla täna ei oleks nii suur häbi, valega maha pesta. Väga hästi tulevad esile erinevad karakterid erinevate olukordades. Ma ei hakka siin kirjutama, mis ja kes, sest siis oleks see liiga palju etteütlev. Spoilin vaid niipalju, et Sandrine tegelaskuju oli pigem eemalolev ja minnalaskev, kes oma näiliselt stoilise rahuga tegi mingeid valikuid, mis ilmselgelt mõjusid vaid enese alalhoiu valikutena.  Laps nendesse valikutsesse ei kuulunud, laps oli fakt. Looduse kirjeldused toetavad ja ilmestavad kogu stsenaariumi. Meri, mäed, mets – nagu turvatsoon kuhu peituda või minna igaveseks, kui minna lastakse. 

„Vera“ on saladusi täis raamat: sõjasaladused, perekonnasaladused ja põlvkondade saladused, ja need saladused hoiavad uudishimu pidevas töös. See põnevus on tekitatud nii vaikselt, hiilimisi. Kui ühe salapära hammustad läbi, siis on teine kohe ootel ja pinge lugedes ei katke hetkekski. Raamatu lõpp ei olegi otseselt raamatu lõpp, on küll millegi lõpp aga edasi mõtlemisemaa on lai ning rahutuks teeb ka.

Minu arvates oli selles raamatus kõike väga paras jagu. Nii armastust, kirge kui ka vihkamist, lootust ja igatsust. Teatud olukordades võib vihkamist väärt inimene saada hoopis selleks õlekõrreks, kellelt pääsemist loodad.

„Vera“ on raamat, mis loeb end ise, sest nii kaasakiskuvalt kerib end see lugu - märkamatult lendab aeg ja keeravad leheküljed, vaja on vaid aega varuda. Nagu ikka heade raamatute puhul, ilus ja valus ühteaegu. Mulle meeldis väga.

Kõige hullem ei olegi halb, mida tehakse, kusjuures sageli ollakse veendunud, et see on õige või vähemalt hädavajalik, vaid hea, mida saaks teha, ent mis sellegipoolest tegemata jäetakse lk 248

Nägin noort naist vanade silmadega ja vana naist noorte silmadega, see meenutas muinasjuttu konnast ja lõokesest, kuidas nad vahetasid silmad teineteisega ära, et maailma teistmoodi näha. Mitte sellepärast, et maailm on teise silmade läbi ilusam või parem, vaid sellepärast, et uus pilk lasi neil elada teistsugust elu. Kui saad vahetada pilgu kellegagi, kellele oled kurja teinud, siis saad oma teo võib olla andeks lk 311.

Kirjastus: Varrak

311 lk

Soovipuu

Katherine Appelegate „Soovipuu“ pealkiri on kahtlemata kutsuvalt kõlav ja seega ei olnud lugemist valida üldse keeruline. Soovime ju suuremaid või väiksemaid soove alatasa ja küll oleks tore, kui oleks selline võlunipp, mis aitaks need soovid ka täide viia.

Soovipuu on Põhja-Ameerikas kasvav põhjatamm nimega Punane. Puu on vana ja väärikas ning tema lehed, tüvi ja võra on näinud ja kuulnud palju head ja halba, andnud varju ja kaitset, oksad on kandnud lindikesi reaalsete ja ulmeliste soovidega.  Tema puuõõnsustes on elanud ja elab palju loomi ning linnuliike, kes kõik on puu suured sõbrad. Punane mõistab kõnelda ka inimestega, kes oskavad teda kuulata. Oma loomult on ta leplik ja andestav. Omast arust on ta näinud kõike, kuid uuel ajal on uued kombed ja arusaamised ning ta mõistab, et soovipuuna on tal veelgi suurem võimalus aidata neid, kes abi vajavad. Punasest saab erinevate kultuuride ja liikide sõpruse siduja.

Raamatu temaatika on soovipuu vääriliselt väga lai. Alustame näiteks loodushoiust, s.t kes ikka peaks neid puukülge seotud lindikesi koristama ja kas selline puu risustamine on üleüldse eetiline. Siis rassismi ja võõravaenu teema. Puu märkas ümbruskonnas toimuvat, ta nägi, kuidas eri rahvusest ja erinevate usuliste vaadetega inimesed tema vaatevälja elama asusid. Ta märkas sallimatust, vihkamist, vaenu ja seda milliste hoiakutega kostitasid inimesed üksteist. Kuidas need suhted ja suhtumised ajajooksul muutusid.  Seejärel sõpruse teema. Puu märkas õnnetuid ja üksildasi ning soovis süvendada sõprust nende vahel, kes ise sõprussuhteid luua ei osanud või kelle sõprust ei näinud ühiskond sallivat.  Ja lõpuks usk imedesse teema. Inimesel peab olema üks kultusobjekt, mis aitaks sisendada ning hoida usku ja lootust. Ning muidugi on selles loos ka väikene legend, kuidas ühest harilikust põhjatammepuust sai soovipuu ning mõningasi teadmisi dendroloogiast leiab siit ka.

Nüüd võib näida, et nii palju teemasid ja muidu tarkuseteri, on võib olla liiga palju ühe lasteraamatu kohta.  Tegelikult see nii ei ole, tegemist on siiski absoluutselt väga armsa ja südamiku lasteraamatuga, mille teemad on aktuaalsed ka meil, siin ja praegu. Minu arvates täiesti sobiv laste soovitusliku kirjanduse nimestikku, sest raamatust on nii palju rääkida, analüüsida ja arutada. Ja muidugi on joonistused raamatus suurepärased. Selline hästi armas, ilus, natuke nukrameelselt valus, kuid siiski helge kompott on see raamat.

 P.S sellist tammepuud ihkaks enda õuele ka, istuks ta varjus, kuulaks lehtede kahinat, linnulaulu – täielik idüll.  Ja tegelikult me ju ei tea, kas puud meid näevad, kuulevad, mõistavad. Võib olla on nad selleks kõigeks võimelised, ainult meie organismid ei ühildu kuidagi ja otseselt me seda tõestada ei saa. Mina küll usun, et nad näevad, kuulevad ja pakuvad kaitset.

 Sa pole üllatumiseks kunagi liiga vana lk 38

Sõbrustamine ei pruugi üldse rakse olla. Mõnikord me laseme maailmal selle raskeks teha lk 134

Kõik vajavad lootust. Isegi targad vanad puud lk 164

Kirjastus: Varrak, 2019

219 lk

Colas Breugnon

Pea meeles Colas Breugnoni, tema kaudu ka meist on see laul, ei kandnud ta kuldset krooni, teda ehtis ta töömehe au. Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee…  Need Heldur Karmo loodud laulusõnad on mul hästi peas, kuid milline kuju see Colas tegelikult oli, sellele ei ole ma mõelnud? Laulusõnad on küll helged ja lootusrikkad.  Colas Breugnon on olnud inspiratsiooni allikaks ka Dimitri Kabalevskile, tema ooper „Colas Breugnon“ on veebis täiesti vaadatav. Kuna juhuslikult sattus ette Romain Rollandi raamat, nende eelnimetatute (laulusõnad, ooper) aines, siis tuli mõte selle raamatutegelasega lähemalt tuttavaks saada. 

„Colas Breugnon“ on peaaegu ühe aasta päevik härra Breugnoni mõtetest, alustab veebruaris ja lõpetab jõululaupäeval. Härra ise on burgundlane läbi ja läbi, tüse vatsalt ja vaimult, viiskümmend aastat turjal. Tal on maja, naine, neli poega ja üks tütar, kaheksateist lapselast, hall eesel, koer, kuus kana ja üks siga. Selline keskmine mees, kes on oma eluga suhteliselt rahul. Siiski tahab ta pidada arvet veidi selle maailma üle. Teeb seda pisikese irooniaga ja nagu Romain Rolland ütles: elu on hea ja endal tervis käes, seega pole põhjust depressivsuseks. Sellise kerge elufilosoofiaga raamat, kus probleemidesse ei suhtuta probleemselt, vaid pigem kerge huumoriga, kõik on vaid suhtumise küsimus.

Milline mees see Colas Breugnon siis oli?  Muidugi eelkõige igas olukorras positiivne, diplomaatiline naljahammas, kes oskas märgata head ning hinnata seda, mis tal olemas on. Väike vemp oli alati tagant taskust võtta, et kui muidu ei saa, siis naeru ja mõne krutskiga saab ikka hakkama.  Igati eeskujuks olev tegelane. Raamatut lugeda oli nagu kuulata Peeter Oja stand-up šõud. Ma ei tea, miks just Peeter Oja?, kuid minu hinnangul millegipärast see tekst sobituks väga hästi tema suhu. „Colas Breugnon“ oli veidi omanäoline lugemine, ja seda küllap sellepärast, et  möödunud sajandi alguses kirjutatu erineb tänasest elust üsna mitme kandi pealt sh koos ajaga muutuvad ka kombed.

Valimistejärgselt sobiks raamatust välja tuua väike katke: Kui omavahel tõtt öelda, siis on hea kuningas küll hea, kuid kõige parem olen ma ise. […] Ei ole mulle tarvis trooni siin all ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaisetel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua. Ja kui kuningas tuleks mu juurde, siis ütleksin ma talle: „Sa oled mu külaline. Sinu terviseks! Istu sinna. Üks kuningas on teise vääriline…. Iga prantslane on kuningas. Ja iga mees on oma kodus peremees“. Lk 191

„Colas Breugnon“ on seda sorti raamat, millel polegi  konkreetset algust ega lõppu, võta ta kätte ja ava suvalise koha pealt ning sealt lugedes saad ka osa sellest kergest elufilosoofiast. Ja ega suurt muud midagi.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1971

191 lk

Valge laam

Roy Jacobseni „Nähtamatud“ meeldis niivõrd, et ka  järgmine osa „Valge laam“ sai loetud.

Kuigi loodus, olustik, tingimused on samad kui esimeses osas, siis elu on siiski edasi läinud ja „Valge laam“ viib 1944. aastasse. Sõja mõjudest ei ole pääsenud ka Norra väikesaared, saar on elanikest tühjaks jäänud, vaid Ingrid naaseb tagasi Barroyle. Talvised tingimused ei tee olemist lihtsaks, kuid visa naine hangib toitu merest, loob kodusoojust taresse, mõtiskleb oma mälestustes. Siiski ei saa ta pikalt üksinda olla, ühel saare ringkäigul leiab ta sõduritunnustega laibad ja ühe poolelusa mehe. Noor mees toibub Ingridi hoolitsusel ja algab väike armastuslugu. Ühel päeval on aga mees saarelt kadunud ning Ingridile jääb ootus: lapse ja lähedaste kodusaarele naasmise ootus.

Teine osa meeldis mulle esimest rohkem, sest lugu oli konkreetsem ja romantilisem. Kuid siingi jätkub võitlus eelkõige loodusestiihiaga ja selle järjepidevusega, mis on elu saartel hoidnud. Eks jah, see töö ja vaev, mis on edasiviivaks jõuks, on siingi kesksel kohal. Raamatu parim osa on kindlasti kirjeldused, sellised karged, jäised, tormised, kuid millest kumab läbi inimese tugevus hakkamasaamiseks igas olukorras.See lugu haaras kenasti kaasa ja minu kujutluses hakkas filmilikult tööle: see saar, Ingrid sõudmas  ja juhtimas paati ristilainet, nagisevad majaseinad, palavikus mees... 

Tasub lugeda kasvõi iseseisva raamatuna.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2016

192 lk