Kõik mu mured mannetud

 

„Kõik mu mured mannetud“ on minu arvates pealkirjana väga poeetiline, veidi kriipiv  ja ka originaalne. Raamat Miriam Toewsilt.

Yolandi ja Elfridea on õed. Yolil ei lähe väga hästi, ta on kahe teismelise lapse üksikema, kel pidevalt on raha vähe ning üleüldse elus nii väga ei vea. End veepeal proovib ta hoida  raamatuid kirjutades, kuid ka raamatuteemad, mida tõsisemalt võtta, ei jookse talle kergelt kätte. Seevastu Elfile oleks nagu kõik hea osaks saanud. Ta on maailmakuulus pianist, ilus ja graatsiline, rikas ja õnnelikus abielus. Samas on Elfi vaimne tervis väga nõrk ja ta on jõudnud oma elus sellisesse punkti, et ainus võimalik tee oleks enesetapp. Seda ta korduvalt üritabki. Kuid alati on keegi, kes selle ära rikub. Tüdrukud on üles kasvanud mennoniitide külas ja hoiavad väga kokku. Nüüd on Yoli dilemma ees.

Selle raamatu kohta on raske öelda, et meeldib, teema enesetapp, on midagi sellist, mille kohta on võimatu öelda: meeldib. Kuid ometi on see lugu väga haarav, väga hästi kirjutatud ning paneb sügavalt kaasa mõtlema. Kuidas meelitada oma armastatud lähedast elama? Kas suitsiidne mõtlemine on samasugune haigus nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, buliimia, s.t ravi on, aga halvimal juhul on see siiski ravimatu? Või on enesetapusoov  kergekäeline allaandmine, egoismi ülim tunnus või hoopis julgustükk?

Selles raamatus on hästi palju armastust, hoolimist, aga ka lootusetust. Sa võid ju armastada ja ka nahast välja pugeda oma armastuse nimel, aga kui ta on teinud otsuse elust lahkuda, siis ei loe ka kõige siiram ja isetum abi. Ühel hetkel ma tundsin, et seda teemat on mulle vist liiga palju, kuid lasin raamatul päevakese seista ning pidin ikkagi lõpuni lugema. Ühtepidi kulutab selline teema ka lugeja vaimu. Kuid lõppkokkuvõttes minu hinge jäi see raamat vaid suhtes: proovida mõista.  

Väga meeldib ka kaanepilt, selline õrn ja ilus ja habras, mis annab raamatust saadud tunde väga hästi edasi. Ning meeldis  omamoodi huumor, mis  oli loosse pikitud. Mulle tundub, et kirjutaja oleks võinud hulluks minna, kui ta ei oleks vallanud ka olukorra koomilist poolt. Kirjutasin ka päris mitmed mõtted välja, sest kulda-väärivaid mõtteid siin oli palju.

…kõige tähtsam on kehtestada õrnus, kohe esimese pauguga või siis vähemalt pala haripunkti lähedal, vähe-väheke, ainult sosin, aga sügav sosin, sest pinge kuhjub, põnevus ja dramatism kasvavad järk-järgult…, ja kui madinaks läheb, võib publikule meenuda see varasem õrnusehetk, ja see meenutus paneb neid igatsema tagasi lapsepõlve, turvalisse olekusse, puhtasse armastusse, siis sa võib olla liigud sellest eemale, paned igasse nooti kogu elu vägivaldsuse ja põrgupiina, kruvid, kruvid seda ikka veel üles, kuni tuleb langetada tähtis otsus: naasta õrnuse juurde, kasvõi ainult põgusalt, libamisi, või jätkata tõega, vägivallaga, valuga, tragöödiaga lõpuni välja lk 21

..tema üksildus on sisikonnas, kotitäis kive, mida ta kannab ühest toast teise, linnast linna lk 43

..vaatamata kõigile turvameetmetele, mida me nüüdsel ajal kõige eemalhoidmiseks rakendame- taradele ja liikumisanduritele ja kaameratele ja päikesekaitsekreemidele ja vitamiinidele ja vargakindlatele ukselukkudele ja kettidele ja rattakiivritele ja spinningutrennidele ja valvuritele ja väravatele -, võivad salamõrtsukad varitseda meie sisemuses? Et me võime oma rõõmsale minale kallale minna, nagu vallutavad kasvajad täiesti terveid, rikkumata elundeid, nagu normaalsed emad oma sülelapsi äkki rõdult alla viskavad … lk69

…mulle tundub mõte, et me võime end häbist lihtsalt vabaks rääkida, naeruväärne, et häbi on vajalik, et see takistab meil häbiväärseid tegusid kordamast ning et see motiveerib mõnda meist asjatu lepituskatsena raamatuid kirjutama, ja ühtlasi aitab häbi … suhteid persse keerata, aga perssekeeratud  suhted on raamatute ja filmide ja teatri elujõud …. Lk 177

Raamatud ju päästavad meid. Raamatud ju ei päästa meid. Raamatukogu… .. Mida ta oligi raamatukogude ja tsivilisatsiooni kohta öelnud. Sa lubad raamatu tagasta. Sa lubad tagasi tulla. Kas leidub teist institutsiooni, mis nii heas usus tegutseks? Lk 232

Kirjastus: Hea Lugu, 2021

277 lk

 

Seda kuuske peab kuulma

 

Igal kirjandusklubi kokkusaamisel on meil uus teema. Seekord pidime valima kirjaniku, kellel on sinuga sama nimi. Kirjanikke-autoreid nimega Aili palju ei ole ja nii oli mul valida üsna lihtne. Loomulikult Aili Paju, tunnen tema kirjutatuga kuuluvust.

„Seda kuuske peab kuulma“ on suurepärane mõtiskluste, looduse märkamise ja muude eluliste märkamiste raamat. Iga lugu ise laadi, kuid üks on see, et autorit ennast on neis lugudes palju. Tema isiklikke hetki ja tähelepanekuid. Suurepärased Arne Aderi fotod ilmestavad raamatut väga hästi. Sedasorti raamatut ei loe läbi ühe hingetõmbega, mina jagasin lood õhtutesse – seitseteist lugu ja seitseteist õhtut.

Kirjastus: Ajakirjade Kirjastus

Meie vennaga

 

 Saaga-tüüpi raamatud on kogu aeg minu meepotike olnud ja ega siis Karin Smirnoffi “Meie vennaga” erand ei ole.

Jana Kippo naaseb kodutallu venna juurde üsna ebaselgete plaanidega. Kuid tuttavad seinad, armastus oma kaksikvenna vastu, mälestused ja muud ootamatud pöörded toovad naisesse selguse – ta tahab jääda. Töö koduhooldajana viib teda kokku vanade tuttavatega, nüüd juba eakate abivajajatega. Kuid see ei olegi peamine selles loos. Peamine on Jana ise, tema suhted, enesekindlus, haavatavus…

See raamat kõneleb elu viletsamast poolest: koduvägivallast, korduvatest mustritest, sõltuvusest, vagaduse petlikust palest ning muidugi ka armastusest. Tekst raamatus on väga omamoodi: nimed on väikeste tähtedega ja kokku kirjutatud, kirjavahemärke ei esine peale punkti mitte ühtegi, laused on lühikesed ja kirjeldusi väga vähe.  Hästi filmilik lugu, mis haarab ülihästi endasse ja millele elasin südamest kaasa. Tegelikult ei oska neid tundeid, mis lugedes tekkisid sõnadesse pannagi. Meie heaolu maailmas, kus kõik peab näima hea ja ilus, on sellise haavatava poole lugu väga mõtlemapanev. Ma ei osanud kuidagi suhestuda või õigemini, raske oli mõista Jana Kippo käitumist. Naine tundus igati hea ja tore, aga see klammerdumine, ühed ja samad ämbrid, mille sees kolistada. Miks sa tallud samu radu, kas möödunud suhted ei õpetanud sulle midagi, võiks küsida. Siiski jäi mingi tunne ka selles suhtes, et võib olla ongi nii õige ?!

Igatahes oli see üks väga hea leid ja ootan suure huviga saaga jätku.

Ma mõtlesin miks küll mind tõmbavad temasugused ja mitte stefanitüüpi mehed. Selle peale vastasid apostlikud prohvetid jeesus ja maarja et mul pole valikut. Mis tähendab pole valikut ütlesin mina ja nemad vastasid et minu elu on juba üldjoontes visandatud ja et inimestel kes minu teele satuvad on üks eesmärk. Lk 134

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

320 lk

Tim. Avicii elulugu

 

Midagi ei ole parata, noore andeka inimese elukäik läheb alati korda, eriti kui see mingitel segastel asjaoludel lõppeb liiga vara. Ka Tim Berglingi ootamatu surm tekitas küsimusi. Nüüd kui Mans Mosessoni sulest Avicii alias Tim Berglingi eluloost raamat sündis, pidin lugema.

Kahtlemata oli tegemist üliandeka noore inimesega, kelle leek põles eredamalt tavalise noore inimese leegist. Täiesti harilikust poisist tõusis täht kõrgustesse, kuid maailmakuulsuse staatuses oli raske jääda iseendaks. Timis oli tegelikult kaks poolust, ühelt poolt igatses hing tähelepanu, teisalt ei tulnud tema vaim sellega toime. Noores mehes oli palju komplekse ja jonnakat kangekaelsust. Lisaks kõik need ahvatlused, mida ta küll trotsis, osutusid talle saatanast olevaks, ta lihtsalt järjekindlalt hävitas ennast.

Mulle väga meeldis „Wake me up“  sõnum, mis nüüd pärast Timi lahkumist kõlab kuidagi eriti prohvetlikult: So wake me up when it's all over, When I'm wiser and I'm older, paraku ei ole elul kordustrükki ja vigade paranduseks äratust ei ole.

Raamatus on Timi teekond ilma detailidesse laskumata üsna üksikasjalikult kirjas. Nii et kurb raamat, ja ikkagi õpetlik ka: ärge tehke seda, millega hing hakkama ei saa; ärge tarbige seda, millega keha ja vaim hakkama ei saa.  Võib olla oli tema eluraamat ettemääratult olema nii lühike ja sellepärast see elu nii intensiivne oligi, kes teab?  

Lisaks Avicii elulooseikadele on siin kajastatud ka meelelahutustööstuse tagamaad, mille puhul ei panegi imestama, kui talent teinekord murdub. Selle taga on ikkagi suured rahad ja kasumiootus, sellega pead jõudma kaasa sõuda iga kell. Nõrgad murduvad ja siis võib murduda veel midagi selle murduja sisemuses, sest oled ju ise ka pettunud, et ei jõua, ei oska, ei saa.

When you need a way to beat the pressure down

When you need to find a way to breathe

I could be the one t omake you feel that way

I could be the one to set you free

Kirjastus: Tänapäev, 2021

366 lk

Ennet psühhiaater

 

Minu isiklik psühhiaater Mirri :)

Jüri Ennet on selline staar-psühhiaater, keda kõik teavad. Ta on astunud oma kabinetiseinte vahelt välja ja rahva vaimse tervise hüvanguks annab nõu internetis, ajakirjanduses ja mujal meedias. Oma raamatus „Ennet psühhiaater“ räägib ta natuke ka endast, aga enamasti annab nõu, kuidas endaga paremini toime tulla. Tal on väljatöötatud oma metoodika ja sellele metoodikale on oma kõlava nime andnud: enneti prillid ja enneti mure-rõõmu aurukatel, enneti 9-astmeline palve-meditatsioon, ennetimeeter. Nende nimede taga ei ole tegelikult midagi uut, oluline on, et sa tegeled endaga ja vaatad elule heatahtliku ja rõõmsameelse pilguga.

Raamatus on Enneti artikleid, patsientide küsimusi ja tema vastuseid, teemad on pisut segamini või õigemini suht süsteemitult loodud. Vastused hästi palju kordavad ennast, aga kordamine pidigi ju tarkuse ema olema ning korduval lugemisel ehk kinnistub ka midagi. Igatahes, ei pea sugugi end haigena tundma, et sellist positiivsust ja uusi mõtteid endasse laadida. Vaatama „pudru ja kapsa segu“ tundele, leidsin minagi siit uusi mõtteid ja tuge ning prooviks neid enneti-prille küll.

Kirjastus: Kentaur, 2021

318 lk

 

Katrina

Mulle on kogu aeg meeldinud lähimineviku lood, kus tehakse tööd ja nähakse vaeva. Sally Salmineni „Katrina“ seda kahtlemata on.

On 20. sajandi algusaastad. Katrina on kosimise eas neiu, kes elab üsna jõukas Pohjanmaa peres. Kui külla saabub lobeda jutuga Johan, kelle kiidujutt Ahvenamaa toredustest on sedavõrd veetlev, soostub tüdruk poisi kosjade ja Ahvenamaale kolimisega. Uude elupaika jõudes taipab aga tüdruk, et poiss on vaid üks suur kiidukukk. Rikkust siin mail on küll, aga mitte poisi kodus. Katrina on tugev ja töökas naine ning mõistab üsna pea, et pettumine elada ei aita.

Mulle meeldivad sellised suured lood, milles on rohkem elu kui vaid üks lugu, kui vaid üks episood elust. See siin kajastab ühe naise elukaart neiupõlvest surmani; kõiki neid valikuid ja võimalusi, mida võimaldas toonane väikekodanlik külaühiskond. Ning lisaks kriibib hinge emaarmastus, mis on suurem kui kõik muu. Mure ja emaarmastus käivad käsikäes ning aastatega seegi pisut teiseneb, kui tuleb taipamine, et lapsed kasvavad omasoodu ja mõnikord ka mitte selles suunas, mis emasüdamele kõige meeldivam on. „Katrina“ on hästi naisekeskne raamat: naine saadab mehe merele; naine lepib ja armastab; naine vaatab, kuidas argipäevaga hakkama saada; naine palub ja vajadusel alandub murust madalamaks; naine hoolitseb, hoiab, katab; naine on universaalne.

„Katrina“ oli minu jaoks lugemiseelamus.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

430 lk