Seekord jäi mulle näppu Pearl Bucki „Ema“. Buck on Nobeli
kirjanduspreemia pälvinud 1938. aastal romaani „Hea maa eest“. Millegipärast
tunnen end nobelistide ees võlglasena: kas on see aukartus või mis, aga ma olen
selliselt pärjatuid vähe lugenud. „Hea maa“ on mul siiski loetud ja „Ema“
sirvides tundus, et võiks.
„Ema“
tegevus toimub Hiina külas. Raske on täpset ajastut pakkuda, aga ilmselt
kusagil 20. sajandi alguses. Ema on abiellunud nägusa, kuid kärsitu mehega.
Nende kodus elavad vana ema(mehe ema), paari kolm last. Külgkülje kõrval
haritakse põldu ja antakse andameid. Vaesus lokkab külas ja ka Ema peres. Emagi
on kärsitu nagu mees ning vali sõim ja riid saadab nende igapäevaelu, kuid Ema
armastab oma meest ja lapsi ning ennast seab alati tahaplaanile. See on ühe
naise elutee lugu, mis hõlmab aega noorusest vanaduseni, kätekedes kõike, mida
elu ette veeretab.
See lugu
eristub väga. Kujutluspildis kangastuvad hütikesed Hiinas, üleujutatud
riisipõllud ning valjuhäälsed kuid õblukesed Hiina naised ja mehed. Samas inimene
on inimene, naise süda tunneb õrnust, armastust, kirge, kaotusvalu, igatsust,
leina, hüljatust igal ajastul, sõltumata rahvusest, elupaigast ja vanusest. Kõik
need arusaamised, uskumused olid tänapäeva mõistes väga kummalised, kuid siiski
elujaatavad. Kui sageli tunduvad sellised vaesust ja viletsust kirjeldavad
raamatud sünged, tumedates toonides, siis selles oli ka midagi heledat olemas
vaatamata raskustele. Lugesin seda raamatut üsna aeglaselt, mõnel õhtul vaid
kaks lehekülge, kuid mitte kunagi ei pidanud lehte tagasi keerama ja meenutama,
et kuhu nüüd pooleli jäi. Imesin seda endasse aeglaselt ja kahtlustan, et see
raamat püsib pikemalt meeltes.
Kirjastus:
Eesti Raamat, 1994
152
lk