Romet Vaino "Rabatud"
Kirjastus: Helios, 2023
269 lk
Minu arvates eestlased on uhked rabade rohkuse
üle - toome rabad alati esile, kui kirjeldame Eestimaa erilisust. Meile meeldib
käia rabas jalutamas, pildistamas, ka marjul käime, kuid pigem eelistame ikkagi
seda laudtee võimalust, kus saab kõndida jalgu märjaks tegemata. See mättalt
mättale hüppamise ning põlvist saadik vees sumpamise variant meile enamusele
nii väga ei sobi. Küll aga sobib see Romet Vainole ja selle rabaarmastuse on ta
voolinud ka raamatuks.
Esialgu ootasin pigem fotoraamatut, sest olin
kuulnud Rometist kui loodusfotograafist. Selgub, et raamat on üsna isiklik ja
autor hakkab oma meelelaadi n.ö rappa minekut ravima rabaga. Nimelt tajub
Romet, et selliselt elu enam jätkuda ei saa, on aeg keerata uus lehekülg ja ta
hakkab käima rabas dialoogi pidamas iseendaga, et selgust saada, milline see
uus lehekülg olema peaks. Osava
sõnaseadjana mõtestab ta lahti lisaks iseenda dialoogidele inimese suhte
loodusega ja vaatleb seda looduse lugu üldse laiemalt.
See raamat oli minu jaoks üllatus väga heas
mõttes. Esmalt meeldis mõtte valdamise ja sõnaseadmise oskus - Romet valdab
väga hästi oma mõtet ja oskab asjad lõpuni ära mõtestada. Ta ei kirjelda niivõrd
loodust (seda teeb ta ka), aga rohkem iseenda sisekaemust - seda vajadust minna
ja olla rabas, tõmmata võrkkiik rabasügavustesse üles, mõtiskleda, ujuda rabalaugastes
ja kuulata vaikust. Selline filosoofiline mõtisklus on inspireeriv ja loob
ideaalse rabaunelma, s.t kutsub ka rappa. Ja eelkõige meeldis mulle, kuhu ta
oma mõtisklustega välja jõudis. See kinnitab tõsiasja, et raba on endas selguse
leidmise koht.
Suurepärased fotod ja igati tore lugemine!
Vaikus
on see, mis kannab. Vaikus annab meile ruumi ja aega kogetava
lahtimõtestamiseks, tähenduste loomiseks ja mälestuste talletamiseks lk124