Hr Saito rändkino

 

 

 

Annette Bjergfeldt „Hr Saito rändkino“

Taani keelest tõlkis Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

486 lk

Fabiola teab jalgadest ja jalatsitest kõike, ta töötab Buenos Airese peenes kingaäris. Lisaks armastab noor naine tangot. Seega kõlab Cara tantsupõrandal eostamine üsna loogiliselt. Juhtub aga nii, et naine peab peab väikese Caraga põgenema ning loodetud Pariisi asemel saabutakse Kanada lähistel asuvale väikesele saarele Upper Puffinile. Peen kingapood asendub kalamehesaabaste ja puukingadega ning elukoht Petlemmas lisab nende ellu huvitavaid persoone. Cara sõbruneb kurdi tüdruku Oonaga. Ometi kord tunnetab tüdruk, et tal on kodu ja pere. Seda enam, et hr Saitot on saarele oodata rändkino näitama. See kohtumine on paljut muutev.

Väga liigutav ja kaunis lugu, natuke salapärane, veidi humoorikas, pisut ülevõlligi vist, mis poeb väga sügame külge, on helge ning loob omamoodi hardusehetkigi. Siin joonistub inimese elukaar, lapsepõlvest mitte küll surmani, aga küpsuseni küll. Ja kõik, mis selle vahele mahub on ilus isegi siis, kui elu hetked ka kurbust toovad. Väga mõjus on kõik see loodus ja olustik, veidi salapärane, karge, kaootiline, udune, tormine, aga samas lummav.  Tegelased on värvikad, kirjeldused kaunid ning kõige tipuks on ilus eluline mõte: ühisosa. Ilma ühisosata oleksime üksildased, kodutud, pidetud, õnnetud. Olgu selleks ühisosakaks tango, kingad või helid maailma helidegaleriist, vahet ei ole. Ning lõpuks kiidan seda lapselikku siirust, millega Cara ja Oona läbi elu tuhisevad. Et autor hoiab oma lood positiivsel joonel.

Bjergfeldti lugudes on pisut backmannlikkust, just selle helguse ja loo uperpallide suhtes. Mina nautisin väga! „Palermovej ülemlaul“ on mul ka loetud, mille puhul mäletan, et algus ei läinud vedama, aga pärast ei saanud pidama 😊 Hr Saito hakkas aga kohe vedama ja pidamisega sama lugu – raske oli lugemisest pause teha.

Mälu on kummaline fenomen. Mõned stseenid mineviku sasisahtlitest ulatuvad lõputusse. Kõigi detailide uurimisega ei jõua iialgi lõpule. Teinekord jookseb aeg tõtlikult mööda nagu ilma tähenduseta aasta lk 60

Tähtis on oma päevaga midagi peale hakata. Juhust tuleb meelitada. Muidu läheb elu otsejoones mööda. Lk 371

Vahel on enda sugupuus oksi nii hõredalt, et neid tuleb juurde pookida. Pirini oks, punane kastan, leinapaju, lopsakas õitsev sinine vihm lk 458

Kui tuul puhub, hoia millestki kinni! Reelingust, päästerõngast või lihtsalt oma ligemisest. Ime viimane valgus kasepuudest. Flirdi juhusega ja näita end. Muidu astub õnn lihtsalt mööda lk 486

 

Kaisukate võluvägi

 

Kaisukate võluvägi

Projektijuht Gerly Gedelauk

Kirjastus: Pilgrim, 2025

213 lk

Kaisukad on reeglina üsna räsitud olevused, on nad ju elukogenud ja elanud omanikuga koos võrdset elu. Samuti on neil vahvad nimed - lapse pandud unikaalsed ja absoluutselt kõige sobivamad. Neid lugusid on selles raamatus päris palju, igas loos kaisuka saamise- ja elulugu. Eriti armsad on need lood, mil omanikud on jäänud pikkadeks aastateks truuks oma lemmikule ning see lemmik on pärandatud oma lapsele. Selline pühendumus ühele kaisukale on väga armas ja imetlemist väärt.

Oma elust ma ei mäleta sellist kaisukat, küll aga on onu kingitud vanema tütre Mõmmi, tema katsiku kingitus tähenduslik talle ka nüüd natukene vähem kui 40 aastat hiljem.

Hoidkem oma kaisukaid, neist sünnivad vahvad lood ja legendid ning kõige olulisem on ikkagi pärandamise võimalus. 😊

Armastuse teekond

Alain De Botton „Armastuse teekond“

Inglise keelset tõlkis: Pille Kruus

Kirjastus: Postimees, 2024

278 lk

Mul käivad jah need lugemised paarikaupa. Kui eelnevalt loetud "Ma valin armastuse" oli romantikast kantud, siis selles loos on elu reaalsus põhipoint.

Rabih ja Kristen armuvad, loogilise jätkuna abielluvad, rajavad kodu, reisivad, saavad lapsed ning võiksid elada õnnelikult nende aja ettenähtud lõpuni. Paarissuhe aga ei ole alati pilvitu. Kooselus tuleb ette tüdimust, lahkarvamusi, rääkimatajätmisi. Aeg muudab, armastus teiseneb. „Armastuse teekond“ on raamat, mis analüüsib armastuse erinevaid tahke läbi Rabihi ja Kristeni suhte. 

Üks osa raamatust jutustabki paari lugu, nende argipäeva,  kire vaibumist ja et pikaajaline suhe on teadlik otsus valida argipäev koos kõigi selle rõõmu ja puudustega. Samas on kaldkirjas kõrval ka psühholoogiline analüüs, mis selgitab, miks tegelased tegelikult nii käituvad. Nii et see raamat on nagu kaks raamatut ühes (on lugu ja on eneseabi), mis teeb selle lugemise eriliseks. 

Mulle meeldis ratsionaalsus, lihtsus, ausus ja selgus Rabihi ja Kristeri suhte arengu kirjeldamisel ja ma nautisin seda lugemist täiega, sest siin oli midagi tuttavliku ja midagi uut ning seda oli kosutav lugeda. Ma ei ole eriline eneseabiraamatute lugeja, aga ilukirjandusega kahasse oli see tekst vägagi mõnus ja mitmed mõtted kirjutasin märkmikku. 

Kindlasti võiksid seda raamatut lugeda vastabiellunud, lapsevanemaks saanud, ja muidugi mitte ainult naised. 

Kindel soovitus!

Lapsed õpetavad meile, et armastus on põhiolemuselt omamoodi teenus lk 137

Elul ei ole piisavalt imelisi saatuseid, mida välja jagada, kuid lõkse on see-eest liiga palju ja neisse on lihtne langeda, isegi kui saalis hästi esitatud kaarnaluuletuse eest võib saada diplomi ja kõlada aplaus lk 160

Inimese elus peavad mõned asjad jäädavalt viltu kiskuma, et ta saaks hakata imetlema roosivart või hüatsindiõisi lk 260

Ma valin armastuse

 

Tuuliki Kasonen “Ma valin armastuse: ühe naise teekond traumast teadlikkuseni”

Tõlkis: Tuuliki Kasonen

Kirjastus: Helios, 2026

244 lk

Pärast aastaid abielu avastab Freia oma abikaasa varjupoole, selles pooles on petmist, valet, ükskõiksust ja vägivalda. Südikas naine tõstab mehe kohvri ukse taha ja jätkab elu uuelt teadlikumalt leheküljelt.

Kui mõnikord saab viriseda, et raamatud on väga masendava sisuga, siis käesolev on ca 75° pööre. Omad traumad on selleski loos, kuid kui  need traumad on ära olnud, on edasi ilus ja helge.  Inimesed mõistavad üksteist, avanevad teineteisele, teevad teadlikke valikuid ja elavad harmoonias. Nii peakski olema iga pere suhetes. Kuid nagu ka Freia esimene suhe näitas, ei pruugi sa selle hr. Õige otsa sattuda, sest teise inimese sisse ei ole võimalik näha.  

Kuigi see teadliku valiku pool ja hingelise poole analüüsid kõlasid väga loogiliselt, siis oli minu jaoks selles loos ka üks error. Kui Freia oma esimest suhet analüüsis, siis ta jõudis järeldusele (kahtlusele), et nad kasvasid emaks ja isaks, teineteisele enam ei pühendunud ning nüüd läks nii. Emaks ja isaks kasvamine ei ajenda petturiks ja vägivallatsejaks muutuma, küllap see pidi inimeses sügaval sees pesitsema.

Igatahes ei olnud mina selle raamatu sihtgrupp. Jah, hoogne lugemine, tekst voolas kiiresti ja seda oli lihtne lugeda, aga minu jaoks puudus tekstiline sügavus. Raamat libises peast läbi nagu vesi. Mulle ei istu selline lihtsakoeline, puhtalt tegevust ümberjutustav stiil.

Aga kindlasti annab see lugu positiivse sisendi lahututatutele, teadlikuma mina suuna järgijatele, sest raamat on küll ilukirjandus, aga on sündinud autori läbikogetust. Seega on see natuke nagu eneseabiraamat ka, milles on tõsiseltvõetavad eneseotsingu, lahtilaskmise ja uutest võimalustest kinnihaaramise nipid kirjas.

Ikka loetagu!

ma ei karda enam.

ei seda, et mind nähakse.

ei seda, et mind armastatakse.

isegi mitte seda, et võiksin kaotada.

sest praegu olen ma täielikult elus. ja just seda teeb tõeline armastus - toob sind tagasi iseenda juurde. kõigi silme all. lk 204

Vihakobarad

 

John Steinbeck „Vihakobarad“

Tõlkinud J. Lohk

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

547 lk

1930ndate aastate suur depressioon. Tom Joad jõudis vanglast koju õigel hetkel,  tema perekond oli asumas teele Kaliforniasse, kus ees ootas tõotatud maa. Pere elupaiga Oklahomas olid pangad endale omastanud ja ainus lootus oli lendlehtedelt nähtu, mis kinnitasid Kalifornias asuvate töökohtade rohkust, ilusat loodust ja senisest paremat elu. Nii asus Tom oma suure perega pikale rännakule, kogu vara pakitud autologu kasti. Tõotatud maa reaalsuses ei olnud selline, mida loodeti. Reklaamlehed andsid lisaks perekond Joadile lootust veel tuhandetele. Seega tööd oli raske leida, töötasud olematud, elamistingimused kasinad. Pere aga ei kaotanud lootust…

Väga raske lugemine, sest neid inimkannatusi:  raskusi, nälga, lootusetust oli lausa füüsiliselt tunda. Eks see on see roiskuv kapitalism, mida meile kunagi koolis õpetati, kus maksimum tööd soovitakse miinimum kuludega. Ahneid pangad ja  suurmaaomanikud näevad inimesi ainult numbritena. Huvitav on raamatu ülesehitus – pooled peatükid räägivad Joadide perekonnast ja ülejäänud pooled on üldisemad, filosoofilised vahepalad, mis kirjeldavad kogu Ameerika toonast ühiskondlikku kriisi. Samas kinnitab see lugu, et perekond toimib paremini tervikuna, koos on alati lihtsam. Raamatu lõpp on päris šokeeriv, kuid lootust andev ka.

Mulle sobis hästi see ladus ja nüansirikas tekst,  hea oli lugeda. Samas kõik see olustik ja need stseenid olid valusad ja morjendavad. 

Miks ma üldse nii vana lugu lugema hakkasin? Mõnikord loen n.ö kastist välja ja teisalt on see isiklik väljakutse: loe raamatut, mida loetakse teises raamatus. Nii lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“, kus omakorda loeti Steinbeck´i "Vihakobaraid". Siinkohal see jada lõpeb 😊

Kui ta selleks, et end rikkana tunda, vajab miljonit aakrit, siis vajab ta neid sellepärast, et ta end sisemiselt vaesena tunneb ja kui ta sisemiselt vaene on, siis ei tunne ta end ka miljoni aakriga rikkana lk 250

Palved pole kunagi liha andnud …. Selleks peab siga olema lk 301

Marta veidrad äpardused

 

Stella Toom „Marta veidrad äpardused“

Stella Toom, 2025

72 lk

Marta on 13-aastane tüdruk, kes ütleb emale: Kärt, isale: Pärt, ja tema lemmikteemaks on aluspüksid erinevates variatsioonides. See on nüüd raamat, kus pepu- ja alukanalju  on hulgim, sekka ka solgihaisu, puuksu ja sõnnikut. Vaatasin, et parajalt lühikesed lood, hea lapsele ette lugeda. Aga üsna pea läks lugu imelikuks ja sain aru, et minu kuulaja on nende trussa-juttude jaoks liiga väike. Huvist lugesin siis omaette lõpuni.

Esimene emotsioon pärast lugemist oli, et mis jama see on, kes selliseid üle-pepustatud nalju nüüd kirjutaks? 😇Täiskasvanu sulest kõlaksid need veidralt. Kui aga selgus, et raamatu autor on 12 aastane tüdruk, siis minu arvamus muutus. Hea fantaasia on loonud koomilisi seikasid päris ohtralt. Kujutan ette, et Stella eakaaslased kihistavad kindlasti naerda ja on raamatust vaimustunud. Kindlasti oleks minu 4 aastane ka vaimustunud, sest selles vanuses jäävad kõik pepu ja puuksu naljad hästi külge, aga igaks juhuks ei julgenud seda külgetõmmet süvendada.😀😀😀

Naine nullpunktis

 

Nawal el Saadawi „Naine nullpunktis“

Araabia keelest tõlkis Üllar Peterson

Kirjastus: Varrak, 2026

158 lk

Firdaws ootab hukkamist. Ta ei soostu kohtuma kellegagi, kuid siiski vahetult enne otsuse täide viimist muudab meelt ja nõustub jutustama oma lugu Nawalile. Noore naise elukäik on kui musternäide islami naise elust: peks, verepilastus, igapäevane armutu töö oma isandate heaks. Islamimaailma naisel ei ole võimalik olla vaba ja väärikas, ta on allutatud mehele, ta on nagu kaup. Firdaws aga ei leppinud sellega. Omades keskkooli tunnistust lootis ta siiralt, et leiab tööd ja rakendust, kuid kõik teed viisid selleni, et oma keha müües tundis naine end kõige austusväärsemalt. Kuni vahele astus jälle mees…

„Naine nullpunktis“ oli ühe õhtu raamat, seda lihtsalt on võimatu enne käest panna, kui loetud. Niivõrd valusalt aus, ilustamata, mõtlemapanev, et ka pärast raamatu lõppu mõtlesin pikalt naiseks olemisest. Kummastav on mõelda, et seksiorjuses naine ei ole auväärne ega lugupeetud, samas mehed, kes seda teenus kasutavad, on vägagi lugupeetud. Igatahes see lugu on hullumoodi kriipiv. Eriti need kirjeldused, mil Firdaws paneb vaimu eralduma kehast, et vastu võtta pealesunnitud toimingud, millega naise hing ja kogu olemus ei taha leppida. Tema oskas selle nupukese valuga toime tulemiseks endas leida. Aga elu karastab ja mulle avaldas eriti muljet Firdawsi muutumine. Kui ta esialgu tundus olevat leplik, alalhoidlik, siis ajajooksul kasvas temas alistamatus ning tema otsus oli pigem surra kui elada vales ja vabaduseta. Ja just see Firdawsi sirgjoonelisus oli selle raamatu helgem pool.  

Mulle satuvad temaatiliselt sarnased raamatud ette millegipärast paari kaupa. Ka hiljuti loetud „Naine pole mees“ on teemalt sama, -  naiste elu patriarhaalses maailmas, - mis oli siiski leebem ja ilukirjanduslikum. Kultuurid, traditsioonid – igal maal oma, kuidagi raske on uskuda, et kusagil on naise elu nii hull. Nüüd tahaks küll peale lugeda islamimaade naiseks olemise rõõmsamat poolt. Kui see üldse eksisteerib?!

Jälle imelik öelda, et selle valu ja ängi lugemine mulle meeldis, aga meeldis.  👍

 

Elu ja mürgine uss - need ongi lahutamatud. kui rästik saab aru, et sul puudub nõel, siis ta neelab su alla. lk 60

Kõik inimesed surevad kord. Suren mina ja sured sina. Tähtis on hoopis aru saada, kuidas elada  lk 60

Naine pole mees

 

Etaf Rum „Naine pole mees“

Inglise keelest tõlkis Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

90ndate Palestiinas ei ole elamisväärne elu, toidupuudus, põgenikelaagrid, lisaks aastasadu juurdunud traditsioonid, mis on orienteeritud meeste õigustele. Kuid ka meestel on mõte suunduda tõotatud maale, Ameerikasse, kus elu peaks olema nende vastu lahkem. Nii võtab Isra pere vastu kosilase ja naiivne tüdruk, kes armastas lugeda raamatuid, on ühtäkki Brooklynis, abielus võõral maal, võõra pere keskel, sünnitab tütreid poegade asemel ja teenib perekonda. Paraku islamiusuliste juurdunud traditsioonid ja uskumused ei jää maha ka Ameerikas. Ka seal naitakse tüdrukud vastu nende eneste tahtmist. Naine on koduhoidja, mehe alam. Lugu jutustatakse läbi Isra, tema ämma ja tütre silmade läbi.

Islamimaade naiste õigustest ja õigusetusest olin lugenud varemgi, kuid see lugu tõi selle teema päris mitu tahku esile. Nii et lisaks mehe-kesksele maailmale, kus mees on leiva teenija ja naine kodu teenija, kahtlevad naised ka iseendis, teistes naistes ja peavad vanade traditsioonide jätkamist isegi normiks vaatamata sellele, et nad on ise seda kõike tunda saanud.

Ladusalt ja huvitavalt jutustatud raamat, kus raamatu pealkiri viitab otseselt reeglile, mida tüdrukutele maast madalast õpetatakse. Meestel on vabadus, õigused ja hääl, naiste ülesanne on kuuletuda, kannatada ja vaikida. Kõige olulisem on pääseda häbist kogukonna ees. Lugu on osaliselt autobiograafiline – Etaf on Palestiina immigrantide tütar.

Nii et raamat naiste raskest elust, aga mulle meeldis, et loo helgem pool olid raamatud: nii Isra kui ka tema tütar armastasid lugeda, see oli nagu tee teise maailma, põgenemine argipäevast. Samas jäi mõte „naise elus ei ole valikuvõimalust“ liiga kordavaks, seda serveeritakse väga erinevas kastmes ja mõjub natuke propagandana. Samamoodi ka mõte, et islamimaades ongi naised ainult orjad ja teisejärgulised. Vahest on islaminaiste elus mingigi helgem moment ka olemas.

Aga ikka soovitan!

 

Revolutsioonid ei sünni rahulolust. Kui üldse, siis peituvad kõige kauni juured kurbuses või vähemalt rahulolematuses. Lk 204

Loodame parimat

Carolina Setterwall „Loodame parimat“

Tõlkis: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

Carolina leiab ühel hommikul oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese Ivaniga üksi. Nad olid noored, armunud, töötasid palju, tegid kompromisse, elasid ja olid…. miks siis nüüd nii? Mahajääjatele on määratud kanda süükoormat, tunda lootusetust, leina ja leida võimalus alustada algusest.

"Loodame parimat" vaatab ühe armastuse lõkkele löömise lugu ja leinaga toime tulekut kahe paralleelse ajajoonena. Üks lugu näitab suhte algust, armumist, pere loomist ja teine kirjeldab elu pärast mehe lahkumist, leinaga toime tulekut, leppimist, eneseotsinguid.

Raamat on autobiograafiline ja kõik kirjeldatud tunded on ehedalt kogetud. Seda valu ja süütunnet ei olegi vist võimalik välja mõelda sellisel kujul nagu siin romaanis esitletud. Midagi ei ole ilustatud, viha, kadedus teiste õnne üle, emotsionaalne tuimus ja suutmatus igapäevaeluga toime tulla on ausalt lahti räägitud. Isegi kui on võimalik surmaks valmistuda, on see alati ootamatu, kuid lähedase äkksurm on šokk, mis niidab jalust, halvab mõistuse. Lisaks kasvatab ka süütunnet, sest igas elus on olnud hetki, mis ei ole olnud kõige idüllilisemad, armsamad, sõbralikumad. Ja nüüd leinas need hetked võimenduvad ja sa kasvatad kahtlust, et kui sa oleksid teisiti teinud, olnud, öelnud, võib olla siis oleks olnu olemata. Carolinal oli tugivõrgustik tugev, aga ka see tugivõrgustik ei saa ära võtta seda valu ja muuta olnut. Ma ei olnud Carolinaga kõiges ühel lainel, aga ma tunnen, et mõistsin tema otsuseid.

Hästi valus ja aus raamat, puudutab väga, sest sellisteks hetkedeks ei ole me valmis. Aeg on ravim, ja siin loos selle ravimi toime pikkamisi ka ilmneb. Seda lugu oli raske lugeda, sest see kurbus imbub ka enesesse, kuid samas (loodetavasti) teeb vaimu tugevamaks.

Nii et meelelahutus see ei olnud.

Algul olin kurb. Siis vihane. Siis tühi. Siis uuesti kurb. Praegu olen vihane, aga see muutub varsti jälle. Lk 325

 

  

Hingamise kiige

 

Herta Müller „Hingamise kiige“

Saksa keelest tõlkis Tiiu Relve

Kirjastus: Koolibri, 2010

240 lk

Ma tean sa tuled tagasi, sellised sõnad andis vanaema Oskar Patiorile 1945. aastal kaasa, kui patrull mehe kaasa viis. Need vanaema öeldud sõnad oli ainuke ravim, vastupanujõud ja tugi mehe elutahtele. Pärast viite laagriaastat mees naases kodumaale, vaim ja keha igaveseks kurnatud. Rumeenia sakslaseid, mehi vanuses 17 kuni 45, küüditati Nõukogude töölaagrisse sunnitööle, see oli karistus Rumeenia fašistliku diktaatori Antonescu valitsemise eest.  

See on lugu, kuidas sunnitöö Venemaa avarustes inimesi kurnab, kuni kuhtuvad kõik emotsioonid, kuhtub keha, järele jääb vaid kest. Samas on eluvaim sees ja see sunnib olelusvõitluseks ka oma baraki, laagri saatusekaaslaste vahel. Keegi on soositum, mingid tööd säästavad rohkem, mõnele tööle sattumine tähendab kindlat surma. Lisaks lootusetusele purevad  lutikad, täid ning nälg vaevab koguaeg. Raske töö kurnab, aga võib olla on mingil viisil ka nagu lunastus.

Herta Mülleri raamat tugineb märkmetele, mille ta kirjutas laagris ellujäänud mehe mälestuste põhjal. Märksõnad: aus, õudne, kohutav kehtivad selle loo puhul. Kirjutatud on napilt, kuid neil lausetel on nagu televiisor küljes, see kujutluspilt neist lühikestest ilmekatest ridadest on hirmuäratavalt selge. See lugu ei jutusta tegevusi, vaid pigem ühe mehe mõtteid olukorras, kust pole väljavaated lootusrikkad.

Ilus ja kole, aga väga hea ja puudutav lugemine.

Püsivad asjad ei raiska ennast, nad ei vaja muud kui ühtainsat, igavesti sedasama suhet maailmaga. Stepi suhe maailma on varitsemine, kuu suhe säramine, ümisejate suhe põgenemine, rohukõrte suhe kiikumine. Ja minu suhe maailma on söömine. Lk 155

Õnne jaoks on vaja eesmärki. Pean eesmärgi otsima, olgu see kas või lumi aiapostil lk 197

Päikeseuskujad

 

Piret Jaaks „Päikeseuskujad“

Kirjastus: Varrak, 2026

292 lk

On 1812. aasta Ussisaarel. Mõisad survestavad talupoegi andamitega ning Venemaa keisririigi mõjud ulatuvad ka väikesele saarele. Ida ja Maria on ühtehoidvad õed,  neist Idal on kadunud emalt päritud teadmised ravitseda inimesi, Mariat peetakse veidi ullikeseks. Kui Maria saab jumalasulaselt valgustuse, hakkab ta jutlustama inimestesse usku. Elu saarel on rohkem kui raske – talupojad on mõisnike arvates harimatu kõnts ning koormise norme aina suurendatakse. Ka Marie ja Ida elu satub surve alla.

„Päikeseuskujad“ on Vormsi rootslaste lugu, millel on sügav ajalooline tõepõhi all. Igal ajastul on omad muutused, mis enamasti on valitsevale klassile soodsad, alamatele mitte. Kui vana maailm hakkab kreeni vedama, tekib soodne pinnas uute usuliikumiste tekkeks. Rasketel aegadel otsitakse ikka kusagilt lootust. Piret Jaaks on kõik selle lootuse, inimliku ellujäämissoovi, kohalikud traditsioonid, lood ja legendid põiminud mõnusasse hästiloetavasse vormi. Nii et see ei ole mingi kuiv ajalooline romaan.  Raamat on ühest küljest lihtne lugeda, sest tekst on ladus, lugu on haarav, analüüsib inimest erinevates elupiltides, teisalt on alati raske lugeda hulludest olukordadest, mille ees seisad hirmuvärinal, kus on ainsad valikud: jää või mine, võitle või põgene.

Minu kindel soovitus!

Miks ei suuda inimene jätta maaslamajat löömata, kui tal selleks võimalus avaneb, miks peab ta teise, kes kuidagi endast ohtu ei kujuta, oma räpaste sõrmede ja mürgiste sõnadega puruks litsuma, nagu oleks ta väike sitikas, kes äratab tallamisiha. Kas tõesti vaid selleks, et saada tunnistust iseenda jumalikkusest? Lk 203

Säärased ongi kõik inimesed, nad koosnevad iseenda kihtidest nagu muld, ja kusagile kõige alla jääb alati alles see väike laps, kes ilmuks uuesti, kui me vaid lubaksime –, vahetu ja siiras nagu päikesekiir lk 270

Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse

 

Irene Solá „Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse“

Katalaani keelest tõlkis Pire Kivi

Kirjastus: Varrak, 2026

151 lk

 

Selles loo keskmes on naised, kes on läbi sajandite elanud Clavelli talus. Nad on kõik teatud mõttes õnnetukesed: kes sünnitas väärarenguga lapsi, kes oli ise füüsilise puudega, kellel on süda nagu marutõbisel, kellel on võime näha rohkem kui peaks. Talu ise on nõiduslik paik, kus on omad deemonid ja kummitused, mis aegade möödudes on möödunud põlvede jäänukina sinna oma pesa sisse seadnud. Talus elanud naised on läbi sajandite sünnitanud tütreid, saanud valede meestega lapsi, elanud üle tuisud ja tormid, meeste sõjaretked, näljaajad, keetnud köögis rupskitest ja soolikatest roogasid, sõlminud kuradiga lepinguid.  

On raamatuid, mis tervitavad oma lugejaid kohe esimesest leheküljest ja avanevad kiiresti ning on raamatuid, mis nõuavad kannatlikku süvenemist, eelhäälestatust ja ka eelteadmisi. Käesolev raamat vähemalt minu jaoks kuulub sinna teise kategooriasse. Ei olnud see lugemine mulle kerge ja tegelikult ma seda loetut lõpuni ei mõistagi.

Tekst iseenesest oli tore, selline voolav, kaunis ja isegi poeetiline, vaatamata veriste ja mädanevate haavade kirjeldustele. Pikad laused, mis algasid A-st ja jõudsid välja piltlikult öeldes kuu peale, olid kohati hoomamatud,  sest lause esimese otsa mõte oli lõppu jõudes kaduma läinud. See tegi lugemise raskeks. Keeruline on minu jaoks alati maagia, selles loos surnuteriik, kuhu eksis ära ka elav inimene ning kõik need möödunud aegade deemonid ja kummitused, kellega ma üldse ei suhestu (iga lahkunud hing jäi kummitusena elamisse kommenteerima järgmiste naiste elu). Esialgu tundus mulle, et sellel lool pole ei saba ega sarvi, sest raske oli aru saada, kes on kes, kas räägib surnu või elus inimene.  Aga kui rohkem mõtlema hakata, siis mingid niidiotsad ma siiski leidsin, vaatamata sellele, et loo üldmulje on udune. Ilmselt mõjutas seda ka erinevate katalaani legendide, folkloori kasutamine.

Minu raamat see ei olnud, kuid kes armastavad maagiat, keerulisemat teksti või ka väljakutset, siis seda see raamat pakub.  

Te naised klammerdute kohtade külge …. Te panete end nende külge ketti nagu koerad. Mineviku, majade, laste, asjade külge lk 35

Maia

 

Anni Blomqvist „Maia“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

186 lk

Ongi käes Tormisaare Maia lugude kolmanda raamatu kord. Pärast sõjapaos oldud kuid kolib pere tagasi oma Tormisaarele. Seda argist kodust elu on juba igatsema hakatud, sest külas on hea, aga kodus kõige parem. Maia toimetab argitoimetusi, sünnitab lapsi, Janne hoolitseb kõige selle eest, mis meeste pärusmaa. Õnn aga tuleb ja läheb ning elu saadab teele hetki ja sündmusi, kus pisarad on vaid kurbuse väljenduseks. Südi pere ei kaota lootust isegi siis, kui selle raamatu viimased jõulud peab veetma laudas.

Jätkuvalt paneb imestama Janne ja Maia ühtehoidmine ja koos toimimine. Mees on perepea, pere tugi ja tarkus, naine alalhoidlik pere kooshoidja, kes on üsna allaheitlik ja enesekriitiline. Samas oli see vist ka ajastule kohane. Tarka meest eraklikul saarel on väga vaja, merel ei saa toimetada uisapäisa, tuult ja hoovusi peab oskama lugeda, muidu ei ole saarel võimalik ellu jääda. Mingis mõttes isegi imetlen toonase elu lihtsust.

Raamatus on suur tekst ja lugemine lausa lendas käes. Ühe õhtu raamat.

Oli lahe lugemine! Jätkuvalt!

Ootan neljandat lugu!

Rumeenia: tõsimeelsed päevikud

 

Imre Siil „Rumeenia: tõsimeelsed päevikud“

Kirjastaja: Imre Siil, 2019

240 lk

See raamat on mul pea aasta öökapil seisnud. Nimelt möödunud aasta juunis külastasin Rumeeniat ja alati on hea selleks, et nähtut parmini mõista, lugeda ka mõnda reisikirja või midagi muud analoogset. Nii ma Imre Siili kirjutatu valisin, ja raamatut edasi-tagasi tõstsin. Lihtsalt ootas oma aega.

Hr Siil oli Eesti konsul Rumeenias, seega kontakt ja kogemus vahetu. Raamat on kirjutatud osaliselt päeviku vormis, kuid päevik ta otseselt siiski ei ole. Ülevaade on igati põhjalik, käsitletakse erinvaid teemasid, s.h linnad, loomad, loodus, mustlased, maavärinad, ehitus jpm. Tegelikult pea kõike, mida turist ühe maa kohta teada tahab. Ka nurkusenoot käib raamatuga kaasas, sest Imre abikaasa, keda enam meie maailmas ei ole, on samuti oma märkmete kaudu andnud panuse sellesse raamatusse.

Minu jaoks oli siin palju äratundmist, sest kõik see Transfăgărășan´i piirkond ja läheduses asuvad linnad olid kenasti lahti kirjutatud. Nii et pea aasta hiljem tulid mälestused mälusoppidest esile. Fotosid on ka piisavalt ja neidki oli põnev uurida.  Muidugi läheb elu edasi ja 2019 on tänapäeva kiire elu arengu mõttes muutnud kindlasti palju ka Rumeenias, kuid põhiosas on see lugu autentne.

Minu jaoks oli Rumeenia positiivselt üllatav ja meeldiv, kus kaasaegne ja vana käivad käsikäes, s.t maanteel võib kohata lambakarja kellad kaelas, ratsanikke karja ajamas. Üldiselt oli puhtus ja kord, maanteed heas korras.  Ja siis need mõmmikud, kes käivad sellel kuulsal Transfăgărășan´i serpentiinide ääres hängimas, mõnel lapsed ka kaasas, olid küll unustamatu vaatepilt. Rumalad turistid söödavad neid, vaatamata keelavatele märkidele. Nägime kümmet sellist karu, kahel emmel pojad ka kaasas. Ühest küljest kahju, et inimene nii rumal on ja halvad kombed metsloomale külge poogib, teisalt poleks neid karusid me näinud.

Minu poolt on kindel soovitus raamatule ja kes Rumeenias käinud ei ole, tasub minna!

 

Jahmatus ja värinad

Amelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“

Prantsuse keelest tõlkis Eva Koff

126 lk

Kirjasts: Varrak, 2006

Autobiograafiline lugu. Amelie läheb tööle tõlgina ühte Jaapani suurfirmasse. Tema võõramaine päritolu (belglanna), loomuomane ambitsioonikus ning algatusvõime ei sobi aga Jaapani korporatiivse hierarhiaga kokku.  Tema tööülesandeid aina alandatakse, viiakse alamasse astmesse, kuni tualettide koristamiseni. Naine siiski ei anna alla.

Absurdne ja tragikoomiline lugu, kus põrkuvad omavahel läänelik arusaam ning Jaapani kollektiivsus ja sealne hierarhia. Üldiselt oli seda üsna lõbus lugeda, sest ega siin ei tehta nalja ainult Jaapani üle, natuke tögab ta ka iseennast ja oma jäärapäistust. Mingid olukorrad on ikka lausa idiootsed. Igatahes see tekst ja see loodud lugu eristuvad ikka väga tavalistest narratiividest. Aga ikka tahaks teada, kuhu see jant töökohas välja viib.

Mulle sobis see lugemine!

Õunamaa

 

Dörte Hansen “Õunamaa”

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 2026

245 lk

Hildegard von Eckhoff põgenes Ida Preisimaalt koos viie aastase tütre Veraga ühte põlistallu Põhja-Saksamaal.  Naine, kes oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, ei kohanenud eluga talus. Hildegard suundus Hamburgi. Vera aga jäi ja elas aastakümneid lagunema kippuvas majas, ümbritsetud kaosest aias ja oma sisemaailmas. Metsikuna näiv Vera oli okkalise loomuga ning külainimestes tekitas kartust.  Aastakümneid hiljem on Vera ukse taga tema õetütar Anne oma lapsega. Kahel esialgu võõral naisel on rohkem ühist, kui nad arvatagi oskaks.

Väga kõnekas romaan, kus on palju põnevaid tegelasi (lisaks Annele – Veerale ka külainimesed) ning mitmed erinevad liinid. Siin kajastub põlvkondade vaheline side ning ajaloolise mälu kontekst. Kogu seda põnevat piirkonda ilmestab viljapuuaedade võlu – õunapuud on sealse piirkonna elu oluline osa. Loo kesksed naised on ilmselgelt haavatavad, kuid väga tugeva natuuriga, kes kannavad perekonna saladusi, omaenda üksindust ning on valmis ka leppima. Nii et psühholoogilselt väga sügav ja erilise atmosfääriga maaelu raamat, kus tekst on üsna napp, kuid konkreetne, hea oli lugeda.

Mulle meeldis see olustik ja need naised ja ka mehed. Kõik meeldis!  Väga kõnekas lugu!

 

Sa võisid olla ilma emata, ilma külalisteta, valga laudlinata, sa võisid istuda üksinda köögis koos väikese vildaka mehega ja süüa supilusikaga torti, sellest polnud hullu midagi. Hull on vaid siis, kui sind seejuures nähti. Siis oli väga hull lk 178

 Muusika raamatust: 

Mr Nasty: eksirännakud narkomaailmas

 

Cameron White „Mr. Nasty: eksirännakud narkomaailmas“

Tõlkis Helle Nittim

Kirjastus: Sinisukk, 2007

Sari: Must päike

319 lk

Sri Lankal ühes hotellis hakkas silma sealsest raamaturiiulist eesti keelne raamat. Tegin klõpsu ja kodus uurisin lähemalt. Kuna see raamat mu teele oli sattunud, siis see lugemine oli nagu kohustus. Olen endale sellise isikliku väljakutse võtnud #kuinäenreisileestikeelsetraamatutsiisloen.

Saada diileriks, oli Cameroni teadlik valik. Ta armastas ise tarbida ja vahendeid oma sõltuvuse toitmiseks oli leida üsna kerge, sest tal oli julgust otserünnakuks kontaktide otsimisel – noor mees hakkas narkot müüma, luues lõpuks ka ise oma võrgustiku. Siiski oli temas see miski, mis tajus oma teekonna valet suunda ning korduvad loobumise katsed kandsid lõpuks vilja. Kuid enne seda oli allakäigutrepi kõver üsna järsk.

Õpetlik ja hoiatav tõsielulugu just noortele, kes oma teekonda laias maailmas, iseseisvuse radadel alustavad. Minu jaoks siin eriti midagi köitvat ei olnud, sest see narkoteema on õnneks võõras. Aga nii ülejala ma ta läbi lugesin, 

Tõesti sündinud lugu

 

 Kristin Otsalt "Tõesti sündinud lugu"

2025

120 lk

Iga inimene võiks lähedastele panna kirja oma loo. Kui oleme noored, siis need vanavanemate ja vanemate lood nii väga ei huvita, sest oma elugagi palju tegemist ning prioriteedid on teised. Vanuse kasvades hakkavad tekkima küsimused. Paraku võib nii olla, et vastajat selleks küsimuste ajaks ei olegi. Olen seda kirjutamise mõtet pikalt veeretanud, aga veeretamiseks on see jäänud. Nüüd aga, mil minu üks lastest selle raamatu pihku pistis sooviga: kirjuta, polnud mul enam pääsu.

Raamat on jagatud peatükkideks, ette on antud küsimused ning mälusoppides sobrades panin meenunud lood ja laulud kirja. Väga lihtne see tegevus ei olnud. Kui oled harjunud trükkima, siis see kirjutamine lihtne ei olegi: ranne väsib, käekiri tuleb kohutav ning sodimisi tuli ka ette (käsi liigub kiiremini, kui aju). Aga tegelikult oli see üsna kosutav ja armsalt nostalgiline tegevus. Mälu on nii nagu ta on - mingid asjad  unustuste hõlma vajunud, eredamad asjad meeles ja millegipärast on need eredamad just need, millel mingi halb konks juures. Aga muidugi on olnud ka ilusaid hetki ja armsaid mälestusi.

Kirja panemiseks ruumi on, kuigi minul on nii suured tähed, et mõne koha peal tundus seda ruumi ka nappivat. Aga iga peatüki lõpus saab jagada mõtteid vabas vormis. Iga peatüki all on ka joonistamise koht, mis on mulle kõige keerulisem. Samuti saab lisada fotosid.

Igatahes oli vahva kirja panna oma lugu ning loodan põlvkondade kestvusele!

Igal pool on hea, kuid kodus on kõige parem 💓

Meri naabriks

 Anni Blomqvist „Meri naabriks“

Rootsi keelest tõlkis: Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude teine raamat.

Janne ja Maia on kolinud Ahvenamaa saarestiku üksildasele Stormskäri laiule, kaugele muust tsivilisatsioonist. Ehitatakse maja, rajatakse kodu ning sünnivad lapsed. Argine elu liidab neid tugevasti ning armastus ei väljendu mitte sõnades, vaid pigem tegudes. Kõigega tuleb ise hakkama saada, sest meri hoiab mitu kuud jäävangis.  Maiat saadab pidev mure laste, Janne ja üleüldise hakkamasaamise pärast. 

Karm ja kasin elu on täis soojust ja lähedust. Ja minu arvates just seda see lugu meile õpetama tulebki, et tormid ja rajud sünnivad sõltumata meist, kuid omavahelist soojust ja hoidmist ei takista vallid ja kraavid, kui tunne on õige ja tahe on suur. Samuti hoiab see lugu ajaloolist mälu ajast, mil vokiratas veeres vurinal, tehti ise juustu, kooti kangast ning oodati meest merelt koju. 

Hea ja lihtne lugemine! Ootan järgmisi..

Pole mõtet vaevata pead selle päevaga, mida me veel näinud ei ole lk 140

Teekond laiule

 

Anni Blomqvist  „Teekond laiule“

Rootsi keelest tõlkis Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Mere ja pere lood on minu jaoks tõmbavad, ja kui tuli teave Tormisaare Maia lugude ilmumisest, siis muidugi lugeda! Tegemist on Ahvenamaa lugudega ning tegevus 19. sajandi algupoolel.

Saarel elatakse aastaaegade ja tööde rütmis, loodus määrab, millal miskit tööd teha saab ja suvel rügatakse selle nimel, et talvel jätkuks süüa ja sooja. Ka Vestergardi peres käib elu töötähe all. Tööd teevad kõik, nii noored kui vanad, vahe on vaid jõukohasuse jälgimises. Suurperes ei saa hõlpu seega keegi. Ka südameasjus ei saa omatahtsi otsuseid teha. Kui Maia kihlatakse teise kihelkonna Jannega, on tüdruku pettumus suur, sest tema süda tuksub salaja Magnusele. Ja ega argielu sel südamel nii väga tuksuda ei lasegi, sest töö tegi toona inimesi õndsaks.

Tee tööd ja näe vaeva ning kusagil on armastus ka, on selle loo teema. Vaatamata sellele, et elu on karm, ei ole see raamat trööstitu, pigem ikka rõõmsapoolne. Palju kõneldakse toonasetest kommetest, tavadest, mis näisid olevat raiutud lausesse: elu aeg on nii tehtud ja teisiti ei ole võimalik. Jumalakartlikkus ja pühad uskumused on selle loo keskmes samuti.  Omamoodi tore on lugeda toonast murret – dialoogid on kõik murdekeeles, mille lugemine alguses oli isegi keeruline, aga samas ka midagi tuttavlikku oli selles murdes. Kujutan ette, et ega see tõlkimine ka kõige lihtsam ei olnud. Nii et, tegemist on mõnusalt kulgeva ja ladusa looga, mis kutsub lugema ka järgmisi.

Film on selle raamatu ainetel valminud 2024. aastal.

Sombused päevad võivad tunduda väsitavad, aga kui kevadine päike hakkab aknast sisse piiluma, ei saa keegi tares väsimust tunda, sest tegu on võidujooksuga töö ja aastaaegade vahel lk 95

Testament

 

Nina Wähä „Testament“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

Kaugel Põhja-Soomes elab perekond Toimi, suurpere kus on isa, ema ja terve rida elus ning ka mõned surnud lapsed. Isa Pentti ja ema Siri kohtusid Talvesõja ajal, mil põgus kokkupuude pani neil südamed teisiti tuksuma ning selle tagajärjel tekkis pere. Põhjamaa ja ajastu rasked olud ning ka lihtsalt ebaõnn nende elu õnnelikuks ei teinud. Iga pereliige kandis oma koormat helluse puudumise ning ühiskonna heakskiiduta. Ja siis ühel hetkel on majas ka surnu, kelle lahkumise asjaolud näivad olevat mõne pereliikme südametunnistusel. Kuid kelle?

Selles loos võetakse perekond Toimi osadeks, lahatakse kõik liikmed üksipulgi läbi, kaasaarvatud eelnevad elud ja nende taust. Nii et liblikatest ja lilledest see raamat ei räägi. Kõik ei ole alati ilus ja enamasti ei olegi. Aga need elud ja see inimhingede lahkamise tulemus paneb mõtlema inimloomuse üle üldiselt. Suure pere toimimine on keeruline, kui elatakse üksteisega koos, aga teineteisest mööda, kui vanemad pole või ei suuda, ei oska hellust ja armastust jagada. Mustrid korduvad. Iga laps korjab ühest n.ö kodusest kasvubaasist üles erineva pagasi.

Mingis osas meenutas „Testament“ mulle  Anneli Jordahli „Karuküti tütreid“, sest Põhja-Soome, suur pere, kasvamine ja kujunemine ning rootsi autor on taas kolinud raamatu tegevuse Soome.  Väga palju oli neid kohti, mida tahtnuks välja kirjutada, meelde jätta. Mulle sobis see lugemine väga. Siin oli salapära, inimene lahti seletatud kõigi oma ihade ja soovidega. Raamatu lõpp võttis küll pisut nõutuks, aga siiski oli iga sentimeeter raamatust väärt lugemine.

Enne katastroofi ongi ju elu tavaliselt kõige ilusam lk 174

Surm – veelahe, hirmu valvur. Inimene ehitab ratsionaalselt ja hoolega omale ühiskonda, korraldab oma elu, aga lõppjaama jõudes seisab ta hirmust halvatuna ja oiates, palvetades, paludes ning kaubeldes. Natuke aega veel elada, natukene veel lk 198

Kas tegelikult on nii, et kõik inimesed, kõik lapsed on läbi aegade sügavalt ebanormaalsed ja erivajadusega, ja ainus, mille poole püüelda, on luua eeldused, mis võimaldaks neil kasvada vähem hälbelisteks kui nende vanemad? Kas see on ainus millele loota? Lk 442

Aeg liigub läbi inimese kummaliselt. See on ühteaegu täiesti läbipaistev ja kerge, voolates nagu vulisev oja pehmelt ja sõbralikult, ja inimene laseb end petta uskumusest, et aeg ongi see ainus hetk, korraga liikumatu ja sulgkerge. Kuid aeg ei ole üksnes too oja. Aeg liigub kõikjal, kõikides kohtades, kõikide vanuste hulgas, ja seal, kus meid ei ole, on aeg halastamatu ja karm lk 255

Intermezzo

 

Sally Rooney „Intermezzo“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Varrak, 2025

394 lk

Olen lugenud Sally Rooney varasemaid raamatuid ja miski temas on, mis mind tema järgmist romaani haarama pani.

Peter ja Ivan on vennad, kellest vanem Peter on advokaat ja noorem tippmaletaja. Suhted omavahel on pigem külmad ning hiljutine isa surm neid ka ei lähenda. Kui Ivan armub endast tunduvalt vanemasse Margareti, ei suuda Peter kommentaare endale jätta ning suhtemõra süveneb veelgi. Samas on Peter ka ise kimbatuses, sest temagi armuasjades on omad keerdkäigud, nimelt armastab ta kahte naist ning ta ei ole kindel, kuidas kõik need olukorrad lahendada.

Rooney oskab erinevaid tundeid lahata iga kandi pealt. Ta harutab need lahti üsna peensusteni ja päris sügavuti. Tekst on tihe, dialooge vähe, ka dialoogina kõlavad vestlused on pandud n.ö ühte jorurusse, kuid sellega harjub üsna kiiresti. Raamatu tegelased ajavad kohati närvi, sest üksteisest räägitakse mööda, mõeldakse ühte, tehakse teist, kuid lõppude lõpuks see ongi elu. Inimesed on haavatavad, elavad leina erinevalt läbi, samas ka vanusest tulenevad eriarvamused ja tabud on teema..

See lugu oli temaatiliselt väga lihtne, võiks isegi öelda, et mina sind ja sina mind, ja mis sellest ikka, kuid selles oli mingi sõnulseletamatu sügavus. Siin ei juhtu justkui midagi. Pikk romaan koosneb peamiselt rääkimisest, mõtlemisest ja malet mängitakse samuti. Kuid neid omavahelisi täiesti argiseid suhteid lugeda ei olnud üldsegi igav, see liim, mis lugeja raamatukülge kleebib, oli täiesti olemas.

Mulle meeldis ja soovitan kõigile, kellele meeldib sügavam analüüsivam tekst.

Ideaalide omamine tähendab lihtsalt seda et sind motiveerib miski muu kui enese huvid. Lk 146

Kas inimlik seksuaalsus ei sisalda mitte alati haletsusväärset tuikavat ebakindlust, millele on kohutav mõelda? Lk 189

Lennuhirm

 

Erica Jong „Lennuhirm“

Tõlkis: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

357 lk

Minu lugemislauale sattus raamat laadis: üks lugu viib teiseni. Lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“. Nii ma siis selle raamatuga maadlema hakkasin. Ütleme nii, et kergelt see ei tulnud.

On 1970-ndad aastad. Isadora sõidab koos psühholoogist abikaasaga tolle erialasele konverentsile.  Sellel konverentsil tekib naisel tõmme teise psühholoogi Adrianiga. Isadora jätab oma abikaasa ja soostub kaasa minema n.ö trippima tundmatusse koos sisuliselt võõra mehega, kes teatava karismaga suudab naist manipuleerida niivõrd, et too unustab paljudki väärtused. Teekond paneb siiski Isadora endasse vaatama ning mõttes käima ka mineviku radadel.

Üdini seksuaalne raamat, siin ei kirjeldata akte, vaid seksuaalsusele on antud vabam tõlgendus, ihal on elus kandev jõud, partnerite vahetamine on ok,  ennast saab väljaelada ka vaid seksuaalsuse kaudu, seks on nagu elu ainus mõte. Igatahes Isadora elu oli kirev, samas  keeruline, sest eneseleidmine läbi seksuaalsuse toob kaasa segaseid juhusuhteid ja kahtlaseid valikuid, mis omakorda toodavad sisemist ängi. Paljud psühhiaatrid ütleksid: otsib oma isa.  Saan aru nii, et mingis osas on see lugu autobiograafiline, millel omad lisandid juures.  Omaette kasti moodustavad psühholoogid – nad on nagu kamp veidrikke, kes vajaksid samuti abi.😀

Raamatus on väga palju arutlemist, filosofeerimist, viiteid Freudile. Nii mõnelgi kohal panin raamatu kinni ja mõtlesin pikemalt loetu üle. See tekst lihtsalt vajab seedimist. Sest elus on miljonid vastuolud: tahame olla truud, aga kujutleme teisi, tahame olla ausad, aga liialdame, tahame olla siirad, aga oleme silmakirjalikud jne. Samas vaatamata hullumeelse elu kirjeldamisele ei teki mõtetki midagi  hukka mõista ega ka heaks kiita. See on lihtsalt üks omanäoline elu, mis aitab mõtestada naist ka feministlikumast vaatenurgast – Isadora üritab leida oma rolli maailmas, kus rollid: ema, tütar, abikaasa on ammu ette kirjutatud ja peaksid olema iseenesest mõistetavad.

Raamatus loetakse Steinbec´i "Vihakobaraid". Ma ei tea veel, kas võtan selle väljakutse vastu :)

Kuid "Lennuhirmu" julgen soovitada neile, keda ei häiri elupõletamise steenid ja analüüsiv tekst.  

Iga süsteem muutub hullusärgiks, kui visalt nõutakse, et kuuluksid sellesse – tervenisti ja huumorivabalt. Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle lakkamatult naermisse. … sellesse, et ellu suhtuti kui vastuoksuslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooli, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset lk 153

Emajõgi

 

Astri Kleppe „Emajõgi“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

198 lk

Nad elasid Rootsis. Norra juurtega Sunniva armastus Jaagu vastu ei tärganud kohe, see juhtus aegamööda. Mees oli temast vanem, võõramaine, karismaatiline ja haritud.  Sõprus viis abieluni, mis äratas naises huvi mehe sünnimaa Eesti- ja  tema perekonna ajaloo vastu. Seda enam, et 1939. aastal mõrvati Tartus tuntud poliitiku poeg, Jaagu isa, mõrvajaks Jaagu ema. Kui nüüd vabaduste tuules avanes perel Eestimaal elavat ema ja sugulasi külastada, oli Sunnival huvi süveneda sügavamalt ajaloosse ja ka tõde teada saada.

Kui esialgu kõlab sõna mõrv kriminaalsena ja seda kriminaalsust sellest loost hakkasingi otsima, siis tegelikkuses see nii ole. Tapmine on vaid üks osa perekonna traagilisest loost. Pigem on see raamat inimsuhetest ajastute tuules, s.t me sõltume ikka väga ajast, kus me elame ja muidugi ka inimestest me ümber. Kuid eelkõige on raamat kodumaadest, juurtest, keele ja kultuuri säilimisest ajastute kiuste. Ja ikkagi saladuslikust, päriselt aset leidnud mõrvast, mis jäi toona oma tähelepanult alla Stalini-Hitleri algatatud tragöödiale  ning sai seetõttu teise tähenduse. Tegelased loos on väga sümpaatsed, pahemeelt ei teki isegi endise mõrvari suunal. Kõike kuidagi nenditakse, et nii oli ja see on fakt. Samas on midagi ilusat, poeetilist ka olemas.  

Minu jaoks avas see raamat end lainetena, kord tabasin end mõttelt, et nii hästi ja vaimukalt kirjutatud, ja samas tundus jällegi kuidagi lihtsakoeline. Kuid see miski, mis nahavahele poeb ja mille üle pikemalt juurdlema jäin, on olemas. Sest see lugu, need katkendlikult avatud erinevad eluetapid, meie riigi ajalooliste sündmuste käsitlemine mõjusid austustäratavalt, kirjutatakse need Sunniva, ühe tegelikult ju võõramaalase vaates. Ja ka kõik need omavahelised suhted, natuke katkendlikud, üle aastate,  on soojad ja südamlikud. Selles loos on hästi palju tahke, ja need on kantud isiklikust seotusest (autor on Eestiga seotud).

Meeldis!

Aeg ei ole muu kui sündmuste kirjeldus, ning kui kõik saaks koguda kokku ühteainsasse punkti, kui saaks maailma ja ajalugu käes hoida ja lähedalt uurida, siis ehk oleks võimalik mõista, kuidas see kõik kokku käib lk 33

Kõik toimub samm-sammult, juhuslikult ja samas mitte. Võib olla just nii saatus tegutsebki, minutipealt planeeritult ja samal ajal juhuslikult, nagu kunstnik, kes kasutab juhuslikult ta teele jäänud materjali lk 189

Ehk on võimalik saatust valida, küllap on hetki, kus see valitakse. Lk 189

Iga teine lugu

Mariann Treimann „Iga teine lugu“

Kirjastus: Parimblogi, 2026

270 lk

Tinderis machis neil kohe. Ka esmakohtumine jättis mulje, mis andis tõuke armastuse tärkamiseks. Mees oli hooliv, tähelepanelik, galantne, nägus, märkav,  lisaks lilled, toredad žestid, head söögid ja vahuveinid - millise naise süda ei sula sellise härraga kohtudes. Ka Kerli sulas vaatamata mõnele ohumärgile, ja suhe võttis ta endale koos kõigega. Mingis osas oli see kooselu lapsepõlve taaskogemine, mingis osas silma kinni pigistamine/enesesalgamine, mingis osas eemaldumine ja hukatus.

Mallu mõttel on loogikat ja hoogu ning sulge valdab ta hästi. Selles loos on neli liini: ema ja tütar, sõbrannad omavahel, Margus ja Kerli, Kerli ja terapeut ning need liinid veavad hästi välja. Lugu ise on lihtne ja loogiline, kahjuks ju elust endast. Vägivalla teema on aktuaalne inimsoo hulgas alati olnud ja sellest peab rääkima. Välja on toodud ka n.ö kaaskannatajad, keda otseselt ei lööda, kuid peresisene tragöödia teeb haiget ohvri lähikondsetele samuti.  Kahjuks mõni mees ei või ealeski kaaslast enda kõrvale tahtagi, sest omamisinstinkt on liiga suur. Elus on sageli nii, et mustrid korduvad. See lugu on kirjutatud kannataja poole pealt. Üllatama panev oli lõpplahendus. 

Märka vägivalda, ega muud ei olegi kokkuvõtteks öelda. Manipulaatori küüsist ei ole lihtne pääseda, seda kinnitab ka see raamat.

…vägivald ei alga löögist. See algab lootusest. Lubadustest. Sellest, et vahepeal on jälle hea. Ja iga kord, kui on hea, usub inimene, et  see ongi tõeline versioon. Et halb on erand lk 268

Karude kuningriik

 

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Tõlkis Eve Soonest

Kirjastus: Tänapäev, 2026

262 lk

Sarja „Looduse lood“ raamatuid olen varemgi lugenud, kui nüüd raamat mõmmikutest ilmus, panin talle kohe käpa peale J Oli mul ju au nende nunnude loomadega Rumeenias vabas looduses kohtuda, s.t karud olid looduses ja mina turvalises autos. Seal käivad karukesed lihtsalt hängimas ja toitu nurumas maantee ääres. Loomulikult on lollid turistid seda neile õpetanud. Igatahes need kohtumised olid väga meeli erutavad inimesele, sest nii mõnelgi karuemmel olid lapsukesed ka kaasas. Mürakarud mürasid omavahel ja emme vaatles elu. Mida karud tundsid, sellest ja paljust muust jutustabki see raamat.

Lihtsas jutustavas vormis räägitakse erinevatest karuliikidest, legendidest, karude toitumise viisidest, arengust aastasadade jooksul, inimkäitumisest karude suhtes ajalooaegade vältel ja paljust muust. Muidugi jutustatakse kogemustest karudega kohtumistelt, karude levikualast ning karudest ka Eestis (selle osa on kirjutanud Egle Tammeleht), Alaskal ja Rumeenias.

Minu jaoks oli see põnev lugemine – loed nagu head põnevikku, sest vahvaid seiku on siin palju ning kui  see loetu ka kahe kõrva vahele kinni jääks, siis targemaks saab ka. Kuid peamine on, et raamat paneb mõtlema loodusseaduste üle laiemalt.

Religioonid, mis nimetavad inimest looduse krooniks, kindlustavad looduse ja selle loomingu alluvusseisundi. Kiskjast saab röövel. Lk 85

 

Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Võõraid on lihtsam armastada

 

Liisi Õunapuu „Võõraid on lihtsam armastada“

Kirjastus „Varrak“, 2026

199 lk

Suures kaubakeskuses töötab palju inimesi, kes omavahel üksteist ju mingil viisil teavad, aga samas on ka võõrad. Omad kokkupuutepunktid, meeldimised, sümpaatiad on selleski kogukonnas. Kelle jaoks on naaberpoe müüja silmarõõmuks, kelle jaoks murede maandajaks, kellega on tore koos küpsetada, kelle käest saab alati õigeid lilli kallimale. Suur kaubakeskus elab sisemiselt oma argist elu kogu oma ilus, rõõmus ja valus.

Minu jaoks oli see lugu vahvalt kastist välja juba seetõttu, et selle loo kulgemise keskkond eristus. Kaubanduskeskus on nagu omamoodi sisemine kommuun, kus sealsete töötajate vahel hakkavad tööle kõik inimlikud suhted, paljastuvad iseloomud, tekivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ja võib olla on lihtsam ka oma sümpaatiat väljavalitule näidata, sest nii palju poode kokkukoondavas paigas ju abivahenditest puudus ei ole: sefiirikorvikesed, lillekimbud ja muud mudru J on kõik käepärast.

Lisaks poeb pealkiri hinge, kriibib miskit.

Lugu on kirjutatud südamliku huumoriga, on vaimukas, helge ja hästi jutustatud.

Mulle meeldis väga!